Dialoogil on ka arvestatav ravitoime. Psühhoteraapias peame dialoogilise suhtluse teket iseenesest tervendavaks. See on miski, mille nimel tasub spetsiaalselt vaeva näha ning aeg-ajalt mõni ebaõnnestumine alla neelata või möödarääkimisest mööda vaadata. Kõik vestlused ja arutelud ei pea olema dialoogid, kuid kui soovime ellu kutsuda midagi uut ja kõigile asjaosaliste jaoks tervendavat, siis on dialoogist palju abi.

Oluline on erinevus ja mitmehäälsus. Vestluses otsime sageli sarnasusi, jagatud vaatekohti, ühist kokkupuutepunkti. „Mul ei ole temaga millestki rääkida, oleme liialt erinevad!" Kas pole see tuttav mõte? Kuigi dialoogi jaoks on vajalik rääkida ühes keeles ja eeldada ühist lähtealust, siis just erinevused on need, mis teevad dialoogi võimalikuks. Täielik ühemeelsus ja -häälsus ei kutsu arutlema ja edasi küsima. See võib soodustada küll ühtekuuluvus- ja turvatunnet, kuid mitte arengut. Mitmehäälne dialoog võib algatada edasiminekut, uut ja seniolematut, selgusevälgatuse.

Ja loomulikult austus ja usaldus. Dialoogiks on oluline valmisolek teist kuulata, märgata, tunnustada, tõsiselt võtta ja usaldada. Ollakse ju ühise protsessi algatajad, osalised ja tulemusest osa saajad. Prooviks ehk suhtuda teisesse eksperimendi korras sama hästi ja sama suure huviga kui endasse või oma kõige kallimasse? Mõne teise usundi järgi võib iga tänaval kohatud võõras olla eelmises elus olnud meie ema või laps.

Kas närvi minekut võiks kasutada dialoogi tekitamiseks?

Aga mis mind siis närvi ajab? Naisterahval ja psühholoogil võib-olla ei sobi üldse närvi minnagi? Vahel on aga närvilist energiat võimalik kuhugi mõistikkusse ja kasulikku kohta suunata, näiteks võtta jutuks, et meie koolides ja kindlasti ka lasteaedades võiks olla süsteemne ja universaalne sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste harjutamise programm.

Pean ütlema, et liigagi tihti jõuab minuni nii läbi töö kui eraelu näiteid sellest, kuidas dialoog on muutunud võimatuks ja seetõttu saavad kõik asjaosalised viga. Lapsed, haridustöötajad, lapsevanemad võivad liiga kergesti jääda lõksu, kus saab ainult kahjusid kokku lugeda ja abitult käed tõsta. Suhted on nii sassi läinud, et lahti võiks neid harutada vaid võluvits või täielik suhete katkestamine. Siinkohal peab ütlema, et täiesti saab mõista inimesi, kes erinevate muredega pöörduvad maagiliste kristallide, esoteerika või muude olematu tõenduspõhisusega abivahendite poole. Muid tööriistu on meil paraku nii vähe või on need liiga kallid, keerulised üles leida.

Sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste programmi järjepidev ja läbiv rakendamine oleks erakordselt hea vahend mitmehäälsuse harjutamiseks, lisaks aitaks see ennetada meie aja ühe suure väljakutse, vaimse tervise probleemide arvu suurenemist. Kui praegu haihtub meie SKT-st 2,8 või isegi 4% vaimse tervise hädade tõttu, võiks ennetavate lähenemiste ja sisulise strateegia abil tuua see number oluliselt allapoole. Miks peab meie riigikaitse vähem maksma kui vaimne tervis? Kaasaegses majanduses ei ole ühtegi teist valdkonda, kus iga investeeritav euro võiks tagasi tuua neli. Vaimse tervise puhul on see reaalne võimalus.

Ehk leiduks mõni nutikas lahendus, kuidas teistega dialoogis olemine, suhtlemine, sealhulgas tulemuslik ja säästev tülitsemine ning enda emotsioonide juhtimine, jõuaks kiirelt kõigisse Eesti haridusasutustesse? Ja kiire all mõtlen ma lähimat viit kuni kümmet aastat. Enne, kui täitub OECD prognoos, et vaimse tervise kulud ületavad aastaks 2030 teiste tervisehädade omi. Peaasjad on rõõmsad kõigi võimalike dialoogipartnerite üle ja eriti vahva oleks, kui need tuleksid läbi NULA inkubaatori.

Artikkel on osa Eesti Päevalehe, Heateo SA ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali artiklisarjast „Mis sind närvi ajab?"