Armin Kõomägi: igasse väikelinna oma kultuurimajakas, et inimesed ei koliks sealt kuhugi, "kus pidevalt midagi toimub"
Parim rohi ääremaastumise vastu on see, kui igas Eesti väikelinnas oleks oma teater, kirjutab Eesti Päevalehe NULA-sarjas
ettevõtja, kirjanik, Heateo SA toetaja
Armin Kõomägi. "Just teatri olemasolu võib pikas perspektiivis osutuda mõjukaks asjaoluks, mis paljuski määrab linna saatuse. Sest kui sissetulek on olemas, tervisesporti saab teha ning ka koolid ja arstiabi toimivad, siis järgmiseks tuleb kultuur."
Koroona kiituseks tuleb öelda, et see avas võimaluse kodumaa suurust avastada. Tuleb välja, et see sinimustvalge maalapike, millest oleme harjunud mõtlema kui tillukesest, ei osutugi nii väikeseks, kui seda lähemalt ja põhjalikumalt uurida. Berliini, Pariisi, Londoni ja New Yorgi kõrval avastasid paljud meist pandeemia ajal Narva, Valga, Räpina ja Elva. Sellise nurga alt vaadates võib väita, et 2020. aastal sai Eesti siseturismi suurtoetajaks kogu maailmas põlatud, kardetud ja silmale nähtamatu tegelane. Aga jätame viiruse sinnapaika. Pole hea toon sponsoreid ülemäära kiita. Kunagi ei tea, mis on nende tegelikud eesmärgid õilsalt naeratava maski taga.
Supitaldrikut saab kallutada
Palju on räägitud ääremaastumisest, sellest, et rahvast tuleb juurde ainult Tallinnasse, samal ajal kui mujal toimub vaiksem või kiirem inimeste väljavool. Muudkui niriseb ja niriseb, kuni ühel päeval on kõik. Eestimaast saab nagu Tallinna poole kaldu vajunud supitaldrik, kus supi parimad palad hulbivad kõik ühes servas.
Arvan siiski, et seda trendi on võimalik muuta. Muu hulgas õpetas ju möödunud aasta sedagi, et midagi saab koos teha ka füüsiliselt üksteisest väga kaugetes kohtades asudes. Poleks vaja nii palju suurte linnade poole vaadata. See meelitaks kohale ka siseturiste kodumaa teistest paikadest.
Väga kena suvi oli, kui mäletate. Inimesed peaaegu ei lennanud, liiguti mööda raudteid ja maanteid. Sõitsin minagi ringi. Tundsin kergendust lendamissoovi kadumisest. Valikuvariantide hulga vähenemine mõjus ootamatult värskelt ning tegi elu ja otsustamise lihtsaks. Distantsi hoida pole meie maal keeruline. Suhteliselt uus embamiskultuur astus sammukese tagasi. Õppisime üksteist tervitama teisiti. Rõõmsa käeviipega, tagasihoidliku naeratusega, mida keegi maski tagant näha ei saanud. Silmad muutusid tähtsamaks kui suu. Aga see selleks.
Eestimaa väikelinnade nägu on päris palju muutunud. Vaatepildiga, kus juba kilomeetreid enne linnasilti ilmub maantee kõrvale valgustatud kergliiklustee, oleme arvatavasti juba harjunud. Kepikõndijad, rulluisutajad, lapsevankri tõukajad ja niisama jalutajad on väikelinnadesse looklevate maanteede uus tervisele panustav vaatemäng. Kuid viimastel aastatel on tekkinud veel midagi olulist. Mitu väikelinna on saanud projekti „Hea avalik ruum” raames endale nüüdisaegse ja ligitõmbava keskväljaku. Parimaks näiteks tooksin Elva, kus uus ruumilahendus ühendab keskuse ja suplusjärve vahelise ala nii atraktiivselt, et teeb silmad ette nii mõnelegi maailmakuulsale kuurordile.
Nüüd aga asja juurde. On selge, et kergliiklusteed ja moodsad linnakeskused on vaid osakesed suurest pildist. Selleks et väikelinn ei kahaneks, vaid kasvaks, on vaja väga palju muudki. Kindlasti ettevõtlust, aga ka riiklikke, kaugtööd võimaldavaid töökohti, mille võiks üle maa laiali laotada. Ühtlasi tuleb tagada hariduse, meditsiiniabi kättesaadavus jne. See on kõigile teada.
Mis aga mulle viimase õpetliku aasta jooksul silma on torganud ja millele tahaksin eraldi tähelepanu juhtida, on teater. Väljaspool Tallinna ja Tartut leiame professionaalsed teatrid Rakverest, Pärnust, Viljandist, Kuressaarest, Paidest. Vabandust, kui oma teadmatusest mõne paiga siin nimetamata jätsin.
Eesti 47 linnast enamik on väikelinnad ja mulle tundub, et just teatri olemasolu võib pikas perspektiivis osutuda mõjukaks asjaoluks, mis paljuski määrab linna saatuse. Sest kui sissetulek on olemas, tervisesporti saab teha ning ka koolid ja arstiabi toimivad, siis järgmiseks tuleb kultuur. Ilma aktiivse kultuurieluta jääb linnas justkui millestki puudu. Ning just see võib osutuda üheks neist põhjustest, mille pärast kolitakse sinna, „kus pidevalt midagi toimub”. Ega tallinlane või tartlane ju käi igal õhtul teatris, aga teadmine, et selline võimalus on käe-jala juures olemas, lisab oma osa. See on hästi toimiva ja põneva linna tunnus. Ning selle põnevuse mõju ulatub nendegi inimesteni, kes elavad päriselt maal, konkreetse linna mõjusfääris.
Väikelinna kultuurimajakas
Eestlased on teatrirahvas, selles pole kahtlust. Äkki võiks ellu kutsuda programmi „Väikelinna kultuurimajakas”, mille raames luua hulk uusi teatreid. Kui professionaalseid näitlejaid/lavastajaid kõikjale ei jätku, siis võiks kaaluda hübriidvarianti, milles saavad kaasa lüüa ka kohalikud harrastusnäitlejad. Uusi hooneid selleks loodetavasti ehitada ei tuleks, kultuurimaju peaks ju jaguma. Teatri juriidiline vorm võiks olla MTÜ või sihtasutus, mida rahastataks nii kohalikust eelarvest kui ka kohalike ettevõtjate toega. Iga vähegi suurem ettevõtja saab aru, kui oluline on tema töötajaskonnale kohaliku kultuurielu edendamine.
Väikelinnade teatrid on võimalik kokku siduda ühtseks võrgustikuks, mis omavahel tihedalt suhtleb ja etendusi jagab. Kui iga väiketeater suudaks aastas lavale tuua kas või paar-kolm etendust, siis see võimaldaks külalisetenduste abiga pakkuda väikelinna teatrirahvale üle kümne teatritüki aastas. Siis poleks nii suurt vajadust suuremate linnade poole vaadata, ja mis veelgi parem, olen päris kindel, et see meelitaks kohale kultuurihuvilisi siseturiste kodumaa teistestki paikadest.
Kui niiviisi vaadata, võiks väikelinna teater omandada omamoodi sotsiaalse kultuuriasutuse funktsiooni, millel on oma kindel roll ääremaastumisest võitu saamises ja väikelinna elu rikastamises, ning kus peale teatri võiksid tegutseda ka kohalikud kolmanda sektori asutused.
Mis on pildil valesti?
Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, Heateo Sihtasutuse ja Eesti Päevalehe ühine artiklisari otsib tänavu ideid, kuidas leevendada praeguse Eesti sotsiaalseid-praktilisi kitsaskohti. Oma idee saatke ühiskondlike algatuste inkubaatorisse NULA (nula.ee).
Supitaldrikut saab kallutada
Palju on räägitud ääremaastumisest, sellest, et rahvast tuleb juurde ainult Tallinnasse, samal ajal kui mujal toimub vaiksem või kiirem inimeste väljavool. Muudkui niriseb ja niriseb, kuni ühel päeval on kõik. Eestimaast saab nagu Tallinna poole kaldu vajunud supitaldrik, kus supi parimad palad hulbivad kõik ühes servas.
Arvan siiski, et seda trendi on võimalik muuta. Muu hulgas õpetas ju möödunud aasta sedagi, et midagi saab koos teha ka füüsiliselt üksteisest väga kaugetes kohtades asudes. Poleks vaja nii palju suurte linnade poole vaadata. See meelitaks kohale ka siseturiste kodumaa teistest paikadest.
Väga kena suvi oli, kui mäletate. Inimesed peaaegu ei lennanud, liiguti mööda raudteid ja maanteid. Sõitsin minagi ringi. Tundsin kergendust lendamissoovi kadumisest. Valikuvariantide hulga vähenemine mõjus ootamatult värskelt ning tegi elu ja otsustamise lihtsaks. Distantsi hoida pole meie maal keeruline. Suhteliselt uus embamiskultuur astus sammukese tagasi. Õppisime üksteist tervitama teisiti. Rõõmsa käeviipega, tagasihoidliku naeratusega, mida keegi maski tagant näha ei saanud. Silmad muutusid tähtsamaks kui suu. Aga see selleks.
Eestimaa väikelinnade nägu on päris palju muutunud. Vaatepildiga, kus juba kilomeetreid enne linnasilti ilmub maantee kõrvale valgustatud kergliiklustee, oleme arvatavasti juba harjunud. Kepikõndijad, rulluisutajad, lapsevankri tõukajad ja niisama jalutajad on väikelinnadesse looklevate maanteede uus tervisele panustav vaatemäng. Kuid viimastel aastatel on tekkinud veel midagi olulist. Mitu väikelinna on saanud projekti „Hea avalik ruum” raames endale nüüdisaegse ja ligitõmbava keskväljaku. Parimaks näiteks tooksin Elva, kus uus ruumilahendus ühendab keskuse ja suplusjärve vahelise ala nii atraktiivselt, et teeb silmad ette nii mõnelegi maailmakuulsale kuurordile.
Nüüd aga asja juurde. On selge, et kergliiklusteed ja moodsad linnakeskused on vaid osakesed suurest pildist. Selleks et väikelinn ei kahaneks, vaid kasvaks, on vaja väga palju muudki. Kindlasti ettevõtlust, aga ka riiklikke, kaugtööd võimaldavaid töökohti, mille võiks üle maa laiali laotada. Ühtlasi tuleb tagada hariduse, meditsiiniabi kättesaadavus jne. See on kõigile teada.
Mis aga mulle viimase õpetliku aasta jooksul silma on torganud ja millele tahaksin eraldi tähelepanu juhtida, on teater. Väljaspool Tallinna ja Tartut leiame professionaalsed teatrid Rakverest, Pärnust, Viljandist, Kuressaarest, Paidest. Vabandust, kui oma teadmatusest mõne paiga siin nimetamata jätsin.
Eesti 47 linnast enamik on väikelinnad ja mulle tundub, et just teatri olemasolu võib pikas perspektiivis osutuda mõjukaks asjaoluks, mis paljuski määrab linna saatuse. Sest kui sissetulek on olemas, tervisesporti saab teha ning ka koolid ja arstiabi toimivad, siis järgmiseks tuleb kultuur. Ilma aktiivse kultuurieluta jääb linnas justkui millestki puudu. Ning just see võib osutuda üheks neist põhjustest, mille pärast kolitakse sinna, „kus pidevalt midagi toimub”. Ega tallinlane või tartlane ju käi igal õhtul teatris, aga teadmine, et selline võimalus on käe-jala juures olemas, lisab oma osa. See on hästi toimiva ja põneva linna tunnus. Ning selle põnevuse mõju ulatub nendegi inimesteni, kes elavad päriselt maal, konkreetse linna mõjusfääris.
Väikelinna kultuurimajakas
Eestlased on teatrirahvas, selles pole kahtlust. Äkki võiks ellu kutsuda programmi „Väikelinna kultuurimajakas”, mille raames luua hulk uusi teatreid. Kui professionaalseid näitlejaid/lavastajaid kõikjale ei jätku, siis võiks kaaluda hübriidvarianti, milles saavad kaasa lüüa ka kohalikud harrastusnäitlejad. Uusi hooneid selleks loodetavasti ehitada ei tuleks, kultuurimaju peaks ju jaguma. Teatri juriidiline vorm võiks olla MTÜ või sihtasutus, mida rahastataks nii kohalikust eelarvest kui ka kohalike ettevõtjate toega. Iga vähegi suurem ettevõtja saab aru, kui oluline on tema töötajaskonnale kohaliku kultuurielu edendamine.
Väikelinnade teatrid on võimalik kokku siduda ühtseks võrgustikuks, mis omavahel tihedalt suhtleb ja etendusi jagab. Kui iga väiketeater suudaks aastas lavale tuua kas või paar-kolm etendust, siis see võimaldaks külalisetenduste abiga pakkuda väikelinna teatrirahvale üle kümne teatritüki aastas. Siis poleks nii suurt vajadust suuremate linnade poole vaadata, ja mis veelgi parem, olen päris kindel, et see meelitaks kohale kultuurihuvilisi siseturiste kodumaa teistestki paikadest.
Kui niiviisi vaadata, võiks väikelinna teater omandada omamoodi sotsiaalse kultuuriasutuse funktsiooni, millel on oma kindel roll ääremaastumisest võitu saamises ja väikelinna elu rikastamises, ning kus peale teatri võiksid tegutseda ka kohalikud kolmanda sektori asutused.
Mis on pildil valesti?
Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, Heateo Sihtasutuse ja Eesti Päevalehe ühine artiklisari otsib tänavu ideid, kuidas leevendada praeguse Eesti sotsiaalseid-praktilisi kitsaskohti. Oma idee saatke ühiskondlike algatuste inkubaatorisse NULA (nula.ee).