Et kõik me vajame aega iseendale, on enesestmõistetav. Nagu seegi, et elame kummalisel ajastul, kus sotsiaalne suhtlemine on kurikuulsa haiguse tõttu juba paar aastat miinimumini viidud, või teadmine, et elame interneti-sotsiaalmeedia ajastul, mis on muutnud füüsilise kontakti osakaalu.

Üksindus on meie individualismi soodustavasse kultuuriruumi sisse kirjutatud. Otsime võrdsust, iseseisvust, ise hakkama saamist, endasse süüvimist. Enamus eneseabiõpikutest soovitavad kõike endale ise pakkuda. Üks asi on vabatahtlik endaga sõbraks saamine ja endale aja võtmine. Teine on sisemine seisund, kus sa oled ümbritsetud inimestest, lähedastest, aga tunned end mittenähtuna, mittemõistetuna ja mittevajalikuna. Pole vast inimest, kes mõnikord sedaviisi ei tunneks. Vahe tekib, kui üksindusest saab igapäevaseisund, millest ei tundu olevat väljapääsu.

Vahel ei oska me sellele seisundile isegi nime anda, sest kuidas saab tunda üksindust, kui oled inimeste keskel, keda armastad? Aga saab. Üksindust ei tunne mitte ainult täiskasvanud, vaid ka lapsed. Lisaks katusele pea kohal, soojale toidule laual ning füüsilisele puudutusele siin-seal, vajab ja igatseb inimene emotsionaalset lähedust. Emotsionaalne lähedus on kogemus, et see, millest mõtled, kuidas tunned, on kuuldud, vastu võetud, mõistetud. See ei tähenda alati nõustumist! Ma arvan, et see on üks vigadest, mida suhetes teeme. Eeldame, et teise kogemus peab sarnanema minu omaga. Ei pea. Aga kui me kedagi armastame, siis olla teise inimese mõtete ja tunnete tunnistajaks, ongi armastus. Armastuses on sügav kuulumise- ja lähedustunne ning taju, et see, kes ja kuidas ma olen, on õige.

Emotsionaalne lähedus tekib, kui suudame häälestuda teisele inimesele. Olla tema jaoks olemas. Mitte ainult mina, vaid sina ka. Inimene vajab kuulumist sama palju, kui vajadust olla autentne. Emotsionaalne häälestus on näha teist inimest tema endana, püüdlus teda või tema kogemust mõista. Muuseas, see ei tähenda enamuse kordadest nõu andmist, vaid teiselt inimeselt info vastu võtmist, olemas olemist, peegliks olemist.

Emotsionaalne intelligentsus on õpitav ja arendatav samamoodi nagu tavaline intelligentsus. Kahjuks tegelevad koolid peamiselt info edasiandmisega, mitte sotsiaalsete oskuste arendamisega, ning lapsevanemad, kes võiksid kooli asemel ise seda õpetada, ei oska tihti oma tunnetegagi miskit peale hakata. Sedasi me nõiaringis tammume.

Oma teraapiapraksise käigus olen mõistnud, et on üks oluline aspekt, mis on jäänud tähelepanuta - suhtlemisoskus. Suhtlemine koosneb kuulamisest ja rääkimisest. Konfliktid ja mõistmatus tulevad nende kahe oskuse, mitte armastuse puudumisest.

Üksindus ei ole ühesuunaline. See ei ole ainult välismaailma tegutsematus või teiste oskamatus, vaid ka inimese suutmatus end avada. Üksindus on alati teatud mõttes valik. Kui ma oskan rääkida, küsida, vastata nii, et see ei pane teist inimest sulguma, vaid avanema, võivad avaneda hoopis uued maailmad. Omamoodi on üksinduse üheks ravimeetodiks just sõna- ja küsimusvara laiendamine. Mida rohkem infot, seda suurem on tõenäosus teineteise mõistmiseks ning läbi selle tekivad kogemused, et oleme nähtud, mõistetud ning armastatud. See omakorda tekitab turvatunnet ja usaldust.

Algul võib uute ja avatud küsimuste esitamine tunduda kunstlik või tehniline, aga luban, üsna ruttu muutub see loomulikuks elu ja suhtlemise osaks. Mida rohkem praktiseerid, seda vilunumaks kasvad.

Toon mõned praktilised näited, mida saab kasutada erinevates suhetes: lapse-vanema, paari-, töö-, sõprussuhetes.

Kui kaaslane räägib midagi, mis tekitab reaktsiooni. Selle asemel, et reageerida, eitada, ennast kaitsma hakata, ümber lükata ta väiteid, veenda, võib proovida kasutada järgmisi lauseid:

Palun laienda seda mõtet.

Palun aita mul ennast mõista.

Kui sa tunned, et kaaslane süüdistab, proovi kasutada:

Palun ütle seda õrnemalt.

Ma tunnen end kritiseerituna. Kas sa saaksid selle ümber sõnastada?

Mida sa vajad?

Vajan, et ütleksid, et armastad mind, siis suudan sind rahulikumalt edasi kuulata.

Kui vestlus on muutunud tuliseks:

Kas sa saaksid käituda minu jaoks turvalisemalt?

Mul on vaja, et käsitleksime seda teemat rahulikumalt.

Kas ma võin selle tagasi võtta?

Aita mul rahuneda.

Kas me võiksime võtta pausi ja siis selle juurde tagasi tulla?

Kas me võiksime rääkida mõnda aega millestki muust ja siis selle juurde tagasi tulla?

Luba mul uuesti alustada.

Ma tahan olla sinuga õrnem, aga ma ei oska. Aita mind.

Kui on vaja lahendusi:

Lubame endil jääda siin eriarvamusele.

Minu osa sellest probleemist on...

See ei ole sinu probleem, see on meie probleem.

Ma nõustun sinu jutust selle osaga, et...

Lepime kokku, et arvestame lahenduses mõlema arvamusi?

Head praktiseerimist!