Liis Tamman: võtame tassi kohvi ja räägime surmast
Igapäevane uudisruum sisaldab väga palju surmateateid. Eriti praegu, koroonapandeemia ajal. Sellegipoolest on surmast rääkimine enamikule inimestest harjumatu ja ebamugav. Koolitaja ja coach Liis Tamman arutab selle põhjuste üle oma NULA-sarja arvamusloos Eesti Päevalehes ja tutvustab üht võimalust, kuidas võiks surmast ka ilma ebmugavustundeta rääkida: "Tehagi seda samamoodi, nagu räägitakse muudest elulistest teemadest – heas seltskonnas, tee- või kohvitass käes."
Olin nelja-aastane, kui suri minu vanaisa. Olin siis just nädalaks vanavanemate juures. Mäletan sellest ajast lühikesi seiku. Seda, kuidas inimesed ringi toimetasid, kuidas kiirabi tuli ja kuidas mul paluti elutoas olla. Kõndisin ringe ümber elutoalaua ja järgnenut eriti ei mäletagi. Mind matusele kaasa ei võetud. Ei teagi, kas arvati, et seda pole lapsele vaja, või oli nii lihtsalt mugavam. Mõni aeg hiljem, kui jälle vanaemal külas olin, tekkis plaan sõita surnuaiale hauda korrastama. Enne uksest väljumist küsisin vanaemalt: „Kas me talle sinna alla süüa ka viime?”
Kuidas käsitleda surma lastega vesteldes? Kuidas sellest täiskasvanutena omavahel rääkida? Kuidas suhelda inimesega, kellel on lein? Need ja veel paljud muud surmaga seotud küsimused tunduvad ebamugavad ja neid tahaks vältida. Olgugi et surm on uudistes peaaegu igapäevane – „ööpäevaga lisandus ... koroonapatsienti, suri...” –, on sisulisem sellest rääkimine meie ühiskonnas endiselt tabu.
Oma igapäevatöös koolitaja ja coach’ina puutun pidevalt kokku küsimusega, kuidas elada oma elu tähenduslikult, õnnelikult ja eesmärgistatult. Et see nii oleks, peab inimene tahtma vastutada oma elus toimuva eest. Iseendale oma surelikkust tunnistada on inimestele üks tõsisemaid katsumusi. Mina arvan, et surelikkuse mõtestamise kaudu on võimalik oma elu paremini mõista ja täisväärtuslikult elada. See ei tähenda, et peaksime iga päev ainult oma surelikkusele keskenduma, kuid surematu kombel elades võib nii mõnigi hetk meie elus mööduda, ilma et seda märkaksime.
Kuidas siis surmast rääkida, nii et see oleks loomulikum ja vähem ebamugav? Tehagi seda samamoodi, nagu räägitakse muudest elulistest teemadest – heas seltskonnas, tee- või kohvitass käes. Umbes selline on lihtsustatult surmakohvikute formaat, mille eelmisel sügisel koos koolitaja ja andragoogikaüliõpilase Velli Racioppiga enda jaoks avastasime.
Kuulsime sellest esimest korda vlogikanali „Vananemine algajatele” eestvedajalt ja Tallinna ülikooli Eesti demograafia keskuse teadurilt Tiina Tambaumilt. Surmakohviku mudeli lõid inglased John Underwood ja Sue Barsky Reid tuginedes Šveitsi sotsioloogi Bernard Crettazi ideele. Underwood avas oma esimese surmakohviku 2011. aastal. Surmakohviku idee on kümne aastaga maailmas laialt levinud ja leidnud järgijaid nüüdseks juba 75 riigis, kus on kokku korraldatud üle 8200 surmakohviku (www.deathcafe.com).
Surm puudutab iga inimest võrdselt ja isiklikult. Sellepärast peetakse surmakohvikus väga oluliseks sallivat suhtumist teiste vaadetesse. Surmakohvikus ei ole soovitatav osaleda värskel leinaajal.
Šokeeriv kutse
Olin 2020. aasta novembris üks surmakohviku korraldajaid. Seda tehes nägin, et kutse surmakohvikusse esmalt šokeeris inimesi kergelt ja tekitas küsimusi. Kohapeal oli niivõrd sügav ja huvitav arutelu, et plaanitud pooleteise tunni asemel vesteldi ligi kaks korda kauem. Inimesed tundsid, et see on turvaline ja avatud keskkond, kus neil on võimalik rääkida sellest, mida igapäevaelus tihtipeale välditakse.
Üks viimase surmakohviku taipamisi näiteks oli, et vanemad ei oska seda teemat lastega arutada ja tihti vaikitakse see maha. Samuti ei julgeta teemat avada enda vanemate ega vanavanematega. Me kipume teiste inimeste eest otsustama, mida nad vajavad või tahavad. Et äkki ei ole kombekohane küsida vanavanematelt, mida nemad enda matustel näha sooviksid? Või on raske öelda oma lapsele, et ma ei ole igavene ja me võiksime omavahel rääkida ka sellest, mis vajab praktilist lahendamist pärast mu lahkumist? Või mis saab edasi pärast surma?
Hirm juhib elu mitmel tasandil. Hirm surma ees on üks peamisi põhjuseid, miks sellest rääkida ei soovitata. Kui esimest korda surmakohvikut korraldasin, vastas üks inimene kutsele, et pole vaja surma välja kutsuda. Ent meie maailmavaade ei tohiks takistada sellest rääkimist. Meil kõigil on väiksemaid ja suuremaid hirme, millega on vaja tegeleda. Tegeleda oma hirmudega, rääkides neist oma lähedaste ja sõprade või näiteks coach’iga. Kui hirmu taga on trauma, siis psühholoogi ja/või psühhoterapeudiga. Võttes endale vastutuse oma elus toimuva eest ja tunnistades oma surelikkust, on võimalik hetkes olekut teadlikult nautida.
Mis on pildil valesti?
Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, Heateo Sihtasutuse ja Eesti Päevalehe ühine artiklisari otsib tänavu ideid, kuidas leevendada praeguse Eesti sotsiaalseid-praktilisi kitsaskohti. Oma idee saatke ühiskondlike algatuste inkubaatorisse 2. aprillini aadressil nula.ee.
Kuidas käsitleda surma lastega vesteldes? Kuidas sellest täiskasvanutena omavahel rääkida? Kuidas suhelda inimesega, kellel on lein? Need ja veel paljud muud surmaga seotud küsimused tunduvad ebamugavad ja neid tahaks vältida. Olgugi et surm on uudistes peaaegu igapäevane – „ööpäevaga lisandus ... koroonapatsienti, suri...” –, on sisulisem sellest rääkimine meie ühiskonnas endiselt tabu.
Oma igapäevatöös koolitaja ja coach’ina puutun pidevalt kokku küsimusega, kuidas elada oma elu tähenduslikult, õnnelikult ja eesmärgistatult. Et see nii oleks, peab inimene tahtma vastutada oma elus toimuva eest. Iseendale oma surelikkust tunnistada on inimestele üks tõsisemaid katsumusi. Mina arvan, et surelikkuse mõtestamise kaudu on võimalik oma elu paremini mõista ja täisväärtuslikult elada. See ei tähenda, et peaksime iga päev ainult oma surelikkusele keskenduma, kuid surematu kombel elades võib nii mõnigi hetk meie elus mööduda, ilma et seda märkaksime.
Kuidas siis surmast rääkida, nii et see oleks loomulikum ja vähem ebamugav? Tehagi seda samamoodi, nagu räägitakse muudest elulistest teemadest – heas seltskonnas, tee- või kohvitass käes. Umbes selline on lihtsustatult surmakohvikute formaat, mille eelmisel sügisel koos koolitaja ja andragoogikaüliõpilase Velli Racioppiga enda jaoks avastasime.
Kuulsime sellest esimest korda vlogikanali „Vananemine algajatele” eestvedajalt ja Tallinna ülikooli Eesti demograafia keskuse teadurilt Tiina Tambaumilt. Surmakohviku mudeli lõid inglased John Underwood ja Sue Barsky Reid tuginedes Šveitsi sotsioloogi Bernard Crettazi ideele. Underwood avas oma esimese surmakohviku 2011. aastal. Surmakohviku idee on kümne aastaga maailmas laialt levinud ja leidnud järgijaid nüüdseks juba 75 riigis, kus on kokku korraldatud üle 8200 surmakohviku (www.deathcafe.com).
Surm puudutab iga inimest võrdselt ja isiklikult. Sellepärast peetakse surmakohvikus väga oluliseks sallivat suhtumist teiste vaadetesse. Surmakohvikus ei ole soovitatav osaleda värskel leinaajal.
Šokeeriv kutse
Olin 2020. aasta novembris üks surmakohviku korraldajaid. Seda tehes nägin, et kutse surmakohvikusse esmalt šokeeris inimesi kergelt ja tekitas küsimusi. Kohapeal oli niivõrd sügav ja huvitav arutelu, et plaanitud pooleteise tunni asemel vesteldi ligi kaks korda kauem. Inimesed tundsid, et see on turvaline ja avatud keskkond, kus neil on võimalik rääkida sellest, mida igapäevaelus tihtipeale välditakse.
Üks viimase surmakohviku taipamisi näiteks oli, et vanemad ei oska seda teemat lastega arutada ja tihti vaikitakse see maha. Samuti ei julgeta teemat avada enda vanemate ega vanavanematega. Me kipume teiste inimeste eest otsustama, mida nad vajavad või tahavad. Et äkki ei ole kombekohane küsida vanavanematelt, mida nemad enda matustel näha sooviksid? Või on raske öelda oma lapsele, et ma ei ole igavene ja me võiksime omavahel rääkida ka sellest, mis vajab praktilist lahendamist pärast mu lahkumist? Või mis saab edasi pärast surma?
Hirm juhib elu mitmel tasandil. Hirm surma ees on üks peamisi põhjuseid, miks sellest rääkida ei soovitata. Kui esimest korda surmakohvikut korraldasin, vastas üks inimene kutsele, et pole vaja surma välja kutsuda. Ent meie maailmavaade ei tohiks takistada sellest rääkimist. Meil kõigil on väiksemaid ja suuremaid hirme, millega on vaja tegeleda. Tegeleda oma hirmudega, rääkides neist oma lähedaste ja sõprade või näiteks coach’iga. Kui hirmu taga on trauma, siis psühholoogi ja/või psühhoterapeudiga. Võttes endale vastutuse oma elus toimuva eest ja tunnistades oma surelikkust, on võimalik hetkes olekut teadlikult nautida.
Mis on pildil valesti?
Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, Heateo Sihtasutuse ja Eesti Päevalehe ühine artiklisari otsib tänavu ideid, kuidas leevendada praeguse Eesti sotsiaalseid-praktilisi kitsaskohti. Oma idee saatke ühiskondlike algatuste inkubaatorisse 2. aprillini aadressil nula.ee.