Juba kolmandat aastat järjest käime neid esmaabialaseid oskusi ja teadmisi värskendamas ühe vahva kiirabiarsti juures, kes haavade puhastamise ja sidumise praktika kõrvale vestab lugusid oma põhitöö kohta kiirabis. 

Sel korral oli minu jaoks šokeeriv kuulda, et viimase aasta jooksul on ta olnud mitmel väljakutsel, kus nutiseadmest jõuga kõrvaldatud teismeline füüsiliselt oma vanemat ründab. Rusikatega, noaga, jalalöökidega. Šokeeriv julmus laste poolt. Hiljem, päästetöötajate saabumisel, ei oska nooruk selgitada, mis juhtus või mõnel juhul isegi ei mäleta, et tema sellise teoga on hakkama saanud. Nutinarkar afektiseisundis, mis muud.  

2018. aastal liigitas Maailma Terviseorganisatsioon videomängusõltuvuse ametlikult vaimse tervise häirete alla. Videomängusõltuvuse sümptomid on sarnased narkomaania ja hasartmängusõltuvuse sümptomitele. Võimetus mängimist pooleli jätta hoolimata mängimisega seotud negatiivsetest tagajärgedest isiklikule elule, perekonnale ja sotsiaalsetele sidemetele.

Funktsioneeriv nutisõltlane

Alkoholismi puhul räägitakse “toimivatest alkohoolikutest” - inimestest, kes justkui tulevad oma eluga toime - käivad tööl, suhtlevad sõpradega, kasvatavad lapsi, kuid kelle igapäeva tegevuste-toimetuste vankumatuks saatjaks on alkohol.

Kui paljud meist on aga funktsioneerivad nutihoolikud, kelle jaoks nutitelefon on justkui käepikendus, mida pidevalt näppima peab? Saame küll oma igapäevaelu toimetustega hakkama, aga tähelepanu pendeldab pidevalt telefoniekraanil toimuva ja päriselu vahel. Autoroolis. Koolitunnis. Kohvikus sõbraga vesteldes. Koosolekul. Kallimaga kaisutades. Kes ehkki olles füüsiliselt kohal, ei ole mõttega kohal. Kiusatus haarata telefon, et kontrollida mõnd fakti, jagada sõbraga naljakat netist leitud meemi või kassivideot või olla maailmas toimuvaga pidevalt kursis, on vastupandamatu. Keskendumisvõime on häiritud. Neuroteadlane ja psühholoog Jaan Aru on öelnud, et nutiseadme üks peamisi probleeme on see, et ta muudab kõige muu meie aju jaoks mõttetuks ja igavaks. Ainus asi, mis annab mõnusa laksu, on nutiseade.

Pandeemiaaeg suurendas ekraani ees veedetava aja osakaalu omajagu. Erinevate uuringute kohaselt enam kui kahekordistus lastel ja noortel ekraaniaeg. Sealhulgas ei suurenenud see aeg üksnes zoomi või muudesse digikeskkondadesse liikunud õppetöö tõttu, vaid kasvas ka meelelahutuslik aeg, sest välja, trennidesse ja sõpradele ja vanavanematele külla lihtsalt ei saanudki minna.

Teadlased on näidanud seost nutiseadmete liigkasutuse, depressiooni, ärevushäirete ja madala enesehinnangu vahel, ning rõhutavad, et küsimus ei ole üksnes ekraanide ees veedetud ajas, vaid ka selles, mida me seal teeme. See on võrrand mitme muutujaga. Eriliselt rõhutatakse, et sotsiaalmeediaplatvormide kasutamine suurendab ärevust ja tekitab stressi. Instagramis ja Tiktokis näitavad ju kõik ainult oma hästi kureeritud ja filtreeritud pühapäevapalet. Sellist sisu liigtarbides on oht tunda, et sinu elu ja argiolek pole piisav ega võrreldavalt imetabane.

Iseäranis laastav on nutiseadmete liigkasutamisest tulenev mõju laste ja noorte vaimsele tervisele. Lisaks jäävad ekraanis passides kängu ka sotsiaalsed oskused. Lapsed ei oska ega julge vestlusi alustada ega hoida. Ei suuda enam teineteisega inimlikult suhelda. Väldivad silmsidet ja kontakte, mis toob omakorda kaasa täiendavaid vaimse tervise probleeme.  

On paradoksaalne, et tehnoloogiaajastul, mil rõhutame, et meie kui inimeste eelis ja tugevus tehisintellekti ja robotite ees on inimlikud suhtlusoskused, koostööoskused ja empaatiavõime, oleme ekraanide ees passides neid oskusi minetamas.

Vastutustundliku digiteadliku ühiskonna suunanäitaja

On selge, et tehnoloogia osakaal meie igapäevaelus on üha suurem ja kaotajateks on need, kes tehnoloogiaga sina-sõbrad ei ole. Kuidas aga oskame vältida negatiivseid külgi, mis tehnoloogia arutu liigkasutusega kaasnevad?

2021. aasta sügisel kehutas endine Facebooki andmeteadlane vilepuhuja Frances Haugen Euroopa seadusandjaid vaatama kriitiliselt otsa seadustele, mis täna võimaldavad digiplatvormide algoritmidel vabalt kureerida, millist sisu me näeme, kuidas seda tarbime ja kuivõrd sõltuvusttekitav see on. Haugen ütleb, et ehkki see, mida sotsiaalmeediaplatvormid teevad, on seaduse piirides, pole see kindlasti alati eetiline ja võib tihtipeale olla lausa kahjulik.

On lohutav ja lootusrikas näha, et lapsed ja noored järjest enam ka ise sellele tähelepanu juhivad.

Lahendusi saab luua ise

VIVITAs tegeleme igapäevaselt sellega, et anda lastele oskused märgata neid ümbritsevas igapäevaelus lahendusi vajavaid probleeme, töötada välja ideid nende probleemide lahendamiseks ning ehitada need ideed käegakatsutavateks prototüüpideks. Viimase 6 kuu jooksul oleme koos lastega prototüüpinud mitmeid lahendusi, mis on seotud digimaailma, nutitarbimise ja vaimse tervisega. Olgu selleks siis pandeemia ajal kogetud igavatele zoomi-tundidele alternatiivina loodud liitreaalsuse põhine koolitund, töövihik ärevuse jälgimiseks ja selle maandamiseks, või mäng, mis aitab lastel mõista aktiivse tähelepanuhäire (ATH) olemust ja leida viise sellega toimetulekuks.

Lapsed ise märkavad ja tahavad otsida lahendusi digimaailmaga seonduvatele väljakutsetele. Märka ja mõtle sina ka kaasa, et kujundada vastutustundlikumat nutikamat ühiskonda.

*Et kõik ausalt ära rääkida, siis vaatasin selle loo kirjutamise jooksul telefoni 27 korda.