MIS ON PILDIL VALESTI? | Jako Salla: Lille Kodu juhtum. Neli ettepanekut, kuidas peksmist ja julmust ennetada
Rakvere Lille Kodu kriminaalasi võimaldab nüüd, kaks aastat hiljem mõista töötajate teod õiglaselt avalikult hukka. Leidis ju kohtus kinnitust, et laste kaitsmise ja heaolu eest vastutama pidanud AS-i Hoolekandeteenused töötajad kasutasid süstemaatilise töövõttena alandamist ja vägivalda, kirjutab kriminoloog Jako Salla Eesti Päevalehe NULA-sarjas. Ta rõhutab samas, et karistamisele keskendumine jätab varju põhjused, miks üldse vägivald ja ebaprofessionaalne kultuur tekkisid.
Jako Salla
Ükski süüdimõistetu pole õnneks läinud mallekobinlikult avaliku õigustamise ja laste süüdistamise teed. Ent pole ka teada, kas nad oma tegusid kohtumenetluses tunnistasid ja kahetsesid. Samuti ei tea me, millise vastutuse võtsid nad (või nende tööandja AS Hoolekandeteenused) vägivalda kannatanud laste ja perede ees.
See viimane on olulisemgi kui määratud karistus, seda nii kannatanute vajaduste kui ka endiste töötajate rehabiliteerumise vaates.
Lutsiferi efekt
Kakskümmend aastat tagasi kogesid kohalikud vangid Iraagis Abu Ghraibi vanglas USA reservväelastest valvurite jõhkrat ja alandavat vägivalda.
Seda uurinud psühholoogiaprofessor Philip Zimbardo nimetas nähtuse, kus muidu normaalsed ja toredad inimesed hakkavad toime panema ka nende endi väärtustega vastuolus olevaid võikaid tegusid, Lutsiferi efektiks.
Zimbardo sõnul on meil vaja näha maailma mustvalgena. See toetab seda, et vägivalda tarvitanud süüdlased saaks karistatud ja hukka mõistetud. Teisalt jäävad nii pahatihti varju põhjused, mis vägivalla või vägivaldse kultuurini viisid.
Kiiret moraalset leevendust pakub see, kui konkreetsed vägivalda kasutanud inimesed märgistada üksikute roiskunud õuntena muidu kenas õunakorvis (vanglas, hooldekodus). Süüdlased on leitud, hea süsteem või teenus saab jätkuda.
Ent sageli ei piisa üksikute õunte eemaldamisest, sest seesama korvitäis, mis sümboliseerib ühe asutuse või grupi inimeste kultuuri või töökeskkonda, mängib olulist rolli väärkohtlemise tekkes ja püsimises.
Seda aga politsei ei uuri. Pahatihti ei tee seda ka keegi teine, eriti arvestades konteksti, kus valdab kergendustunne n-ö halbade õunte eemaldamisest.
Napib eriharidust
Suure võimudistantsiga asutustes aitab väärkohtlemisele kaasa vähene või puuduv väljaõpe. Selle tagajärjel ei levi enam professionaalne praktika, vaid tööd tehakse kujutluse põhjal, milline on kasvataja või valvuri töö või tõhus viis suunata intellektipuudega noore käitumist.
Oleme ka Eestis olukorras, kus spetsiifiliste vajadustega ja traumasid kogenud laste ja noortega töötavad nii asendushooldusel, kinnistes lasteasutustes kui ka paljudes teistes asutustes asjakohase või üldse kõrghariduseta inimesed.
Õnneks on täiendusõppe võimalused aasta-aastalt paranenud ja inimesi tööle võttes arvestatakse üha rohkem nii väärtusi kui ka inimlikke omadusi. Siiski ei asenda see haridust ega erialateadmisi, mida selliste noortega töötamine hädasti vajab.
Mis viis töötajate väärkäitumiseni Lille Kodu juhtumis ning kuidas seda toetas asutuse kultuur ja juhtimine, pole avalikkusele teada.
Paljudes lääneriikides annavad justnimelt vägivalla- ja suitsiidijuhtumid tõuke, mis viib avalikkuse huvi ja avalikustatavate eriraportite toel süsteemide uuenemiseni, investeeringuteni ja teenuste kvaliteedi paranemiseni.
Olukorrale ausalt otsa vaatamine võimaldab vältida seda, et piirdutakse ainult halbade õunte hukkamõistmisega.
Eestis näib puuduvat nii piisav huvi, ressurss kui ka kompetents selliste analüüside tegemiseks. Seetõttu jääbki üle vaid nentida, et riigi teenustel vägivalda kogevad või suitsiidi teinud lapsed ja noored on kahetsusväärne paratamatus.
Ilmselt sellised asutused ise küll püüavad oma tööd analüüsida ja parandada, kuid töötajate vahetumine ning uute igapäevaste murede ja kriiside teke hajutab tähelepanu kiiresti.
Neli ettepanekut
Pakun neli mõtet, kuidas väärkohtlemist ennetada ja targemini tegutseda siis, kui halb tagajärg on juba käes.
Esiteks kutsun avalikkust ja poliitikuid üles – ärge rahulduge „halbade õunte“ narratiiviga, kui asutus selle esitab. Tellige teiste riikide eeskujul piisavalt sõltumatuid ex-post-raporteid, mille tulemusi oleks võimalik ka ühiskonnas arutada.
Teiseks tuleb sellistes juhtumites kannatanud lastele ja nende peredele tagada pikaajaline tugi, mis aitab neil vaimselt taastuda. Ja miks ka mitte maksta valuraha, nagu tehakse tervishoiusüsteemis ravivigade korral. See aitab ohvreid, kuid ka motiveerib asutusi vastutama ja kõrgel tasemel teenust pakkuma.
Kolmandaks tuleks nõuda kinnistes lasteasutustes töötavatelt inimestelt erialast kõrgharidust. Ühtlasi peame tagama, et sellist kõrgharidust saab Eestis omandada. Sellistes asutustes olevad lapsed pole kariloomad, keda karjatada, vaid vajavad turvaliselt ühiskonda lõimumiseks professionaalset tuge.
Neljandaks soovin, et vähemalt avalikku tähelepanu saavate juhtumite puhul antaks avalikkusele teada, kas toimepanijad tunnistavad oma süüd ja mõistavad tegude tagajärgi. Samuti seda, millisel viisil võtavad nad kannatanute ees vastutuse.
See annab muu hulgas märksa parema aluse hindamiseks, kas tingimisi karistus on asjakohane ja õiglane.
See viimane on olulisemgi kui määratud karistus, seda nii kannatanute vajaduste kui ka endiste töötajate rehabiliteerumise vaates.
Lutsiferi efekt
Kakskümmend aastat tagasi kogesid kohalikud vangid Iraagis Abu Ghraibi vanglas USA reservväelastest valvurite jõhkrat ja alandavat vägivalda.
Seda uurinud psühholoogiaprofessor Philip Zimbardo nimetas nähtuse, kus muidu normaalsed ja toredad inimesed hakkavad toime panema ka nende endi väärtustega vastuolus olevaid võikaid tegusid, Lutsiferi efektiks.
Zimbardo sõnul on meil vaja näha maailma mustvalgena. See toetab seda, et vägivalda tarvitanud süüdlased saaks karistatud ja hukka mõistetud. Teisalt jäävad nii pahatihti varju põhjused, mis vägivalla või vägivaldse kultuurini viisid.
Kiiret moraalset leevendust pakub see, kui konkreetsed vägivalda kasutanud inimesed märgistada üksikute roiskunud õuntena muidu kenas õunakorvis (vanglas, hooldekodus). Süüdlased on leitud, hea süsteem või teenus saab jätkuda.
Ent sageli ei piisa üksikute õunte eemaldamisest, sest seesama korvitäis, mis sümboliseerib ühe asutuse või grupi inimeste kultuuri või töökeskkonda, mängib olulist rolli väärkohtlemise tekkes ja püsimises.
Seda aga politsei ei uuri. Pahatihti ei tee seda ka keegi teine, eriti arvestades konteksti, kus valdab kergendustunne n-ö halbade õunte eemaldamisest.
Napib eriharidust
Suure võimudistantsiga asutustes aitab väärkohtlemisele kaasa vähene või puuduv väljaõpe. Selle tagajärjel ei levi enam professionaalne praktika, vaid tööd tehakse kujutluse põhjal, milline on kasvataja või valvuri töö või tõhus viis suunata intellektipuudega noore käitumist.
Oleme ka Eestis olukorras, kus spetsiifiliste vajadustega ja traumasid kogenud laste ja noortega töötavad nii asendushooldusel, kinnistes lasteasutustes kui ka paljudes teistes asutustes asjakohase või üldse kõrghariduseta inimesed.
Õnneks on täiendusõppe võimalused aasta-aastalt paranenud ja inimesi tööle võttes arvestatakse üha rohkem nii väärtusi kui ka inimlikke omadusi. Siiski ei asenda see haridust ega erialateadmisi, mida selliste noortega töötamine hädasti vajab.
Mis viis töötajate väärkäitumiseni Lille Kodu juhtumis ning kuidas seda toetas asutuse kultuur ja juhtimine, pole avalikkusele teada.
Paljudes lääneriikides annavad justnimelt vägivalla- ja suitsiidijuhtumid tõuke, mis viib avalikkuse huvi ja avalikustatavate eriraportite toel süsteemide uuenemiseni, investeeringuteni ja teenuste kvaliteedi paranemiseni.
Olukorrale ausalt otsa vaatamine võimaldab vältida seda, et piirdutakse ainult halbade õunte hukkamõistmisega.
Eestis näib puuduvat nii piisav huvi, ressurss kui ka kompetents selliste analüüside tegemiseks. Seetõttu jääbki üle vaid nentida, et riigi teenustel vägivalda kogevad või suitsiidi teinud lapsed ja noored on kahetsusväärne paratamatus.
Ilmselt sellised asutused ise küll püüavad oma tööd analüüsida ja parandada, kuid töötajate vahetumine ning uute igapäevaste murede ja kriiside teke hajutab tähelepanu kiiresti.
Neli ettepanekut
Pakun neli mõtet, kuidas väärkohtlemist ennetada ja targemini tegutseda siis, kui halb tagajärg on juba käes.
Esiteks kutsun avalikkust ja poliitikuid üles – ärge rahulduge „halbade õunte“ narratiiviga, kui asutus selle esitab. Tellige teiste riikide eeskujul piisavalt sõltumatuid ex-post-raporteid, mille tulemusi oleks võimalik ka ühiskonnas arutada.
Teiseks tuleb sellistes juhtumites kannatanud lastele ja nende peredele tagada pikaajaline tugi, mis aitab neil vaimselt taastuda. Ja miks ka mitte maksta valuraha, nagu tehakse tervishoiusüsteemis ravivigade korral. See aitab ohvreid, kuid ka motiveerib asutusi vastutama ja kõrgel tasemel teenust pakkuma.
Kolmandaks tuleks nõuda kinnistes lasteasutustes töötavatelt inimestelt erialast kõrgharidust. Ühtlasi peame tagama, et sellist kõrgharidust saab Eestis omandada. Sellistes asutustes olevad lapsed pole kariloomad, keda karjatada, vaid vajavad turvaliselt ühiskonda lõimumiseks professionaalset tuge.
Neljandaks soovin, et vähemalt avalikku tähelepanu saavate juhtumite puhul antaks avalikkusele teada, kas toimepanijad tunnistavad oma süüd ja mõistavad tegude tagajärgi. Samuti seda, millisel viisil võtavad nad kannatanute ees vastutuse.
See annab muu hulgas märksa parema aluse hindamiseks, kas tingimisi karistus on asjakohane ja õiglane.