Triin Noorkõiv: kui tahame hea hariduse jätku, vajame Eesti uutele õpetajatele uusi õppimisvõimalusi
Õpetajate järelkasvu väljakutse tähendab muuhulgas seda, et meil on Eestis järjest rohkem õpetajaid, kes on ilma õpetajakoolituseta ning piisavalt paindlike süsteemsete võimalusteta enda arendamiseks õpetajana. Mida teha, et meie õpilased ja õpetajad ise ei peaks seetõttu kannatama?
Viimase kümne aastaga on Eesti üldhariduskoolides 60-aastaste või vanemate õpetajate osakaal kasvanud ligi kümme protsendipunkti. Tänaseks on iga neljas õpetaja - kokku ligi 3 800 õpetajat - selles vanusegrupis. Sama ajaga on alustavate õpetajate arv ligemale kahekordistunud - meil on enam kui 1 100 uut inimest aastas, kes alustavad esimest korda elus õpetajatööd. Kes on need uued tulijad ja mida tuleb meil teha selleks, et nad saaksid kujuneda headeks õpetajateks meie lastele?
Üha sagedamini alustavad õpetajatööd inimesed, kes ei ole läbinud õpetajakoolitust - praeguseks iseloomustab see juba enam kui iga teist, kes esimest korda elus õpetajana tööle hakkab. Alustavate õpetajate keskmine vanus on 36 ja tihti on nad koolipere liikmete sõbrad-sugulased-tuttavad, lapsevanemad, vilistlased, aktiivsed kogukondlased, oma valdkonna eksperdid. Liiga sageli jõuab kutse kooli nendeni vahetult enne õppeaasta algust, nii et juba loetud päevade jooksul tuleb astuda õpilaste ette: Eesti Hariduse Infosüsteemi järgi algavad ligi poolte alustavate õpetajate töölepingud septembris, ilma pikema sisseelamisaja ja ettevalmistuseta. 2017/2018. aastal, kui uurisime alustavate õpetajate jõudmist kooli, märkis ca ⅓ küsitlusele vastanutest, et see sündis “spontaanse otsusena vahetult enne tööleasumist” ja ligi 40% ütles, et määravaks sai kutse koolipere liikmelt.
Arvestades hetkeolukorda ja pakilist vajadust leida uusi õpetajaid, tundub ainuvõimalik ja mõistlik, et meie põhikooli- ja gümnaasiumiseadus võimaldab õpetajana töötada ka neil, kellel ei ole õpetaja kvalifikatsiooni. Kui nõuetele vastavat sobivat kandidaati ei leita, saavad koolijuhid sõlmida kuni aastase töölepingu kvalifikatsioonita kandidaadiga.
Võime tunda suurt rõõmu, et paljud inimesed on eeltoodud tingimustel olnud valmis karjääripöördeks või lisatööks õpetajana ning panustavad meie õpilaste arengusse. Küll aga on pildil siiski midagi valesti. Kaalukas osa tulijatest ei leia sobivaid paindlikke süsteemseid õppimisvõimalusi ning väljakutseid on ka koolidelt asjakohase toe saamisel. See tähendab, et paljud alustavad õpetajad ei omanda teadmisi ja oskusi selleks, et õpilased saaksid nende juhendamisel tõhusalt õppida ja areneda ning ka uued õpetajad ise ei pruugi piisavalt kogeda oma töös eduelamusi ja tähenduslikkust.
Keerukust lisab asjaolu, et koolides on seni pööratud vähe tähelepanu personalijuhtimisele, sealhulgas alustajatele sobiva töökoha kujundamisele ja uute tulijate sisseelamise toetamisele. Näiteks on mitmed alustavad õpetajad pidanud avastama, et õpetavad neid “keerukamaid” klasse, mida kogenud kolleegid õpetada ei ole soovinud, ent kus õpilased vajaksid just kõige professionaalsemate õpetajate tuge. Sageli on kuulda ka sellest, et ei arvestata, et uuel tulijal võtavad ülesanded rohkem aega ning jäetakse ta üksi, selmet toetada teadlikult koostööd ja tõhusamat tegutsemist võimaldavate oskuste arengut.
Statistika näitab, et ca iga neljas alustav õpetaja katkestab õpetajatöö enne teist õppeaastat. Uue õpetaja värbamisega seotud kulu on koolijuhid hinnanud suurusjärgus 5 700 eurot ühe õpetaja kohta. Nii maksab ainuüksi õpetajatöö esimese aasta jooksul katkestavate alustavate õpetajate (neid on ca 250) asendamine meile haridussüsteemis ca 1,4 miljonit eurot aastas. Lisandub suur mõju õpilaste arengule - õpetaja lahkumise ja uue õpetaja tulemisega kaasneb alati katkestus ning vaja on pühendada täiendavat aega uute suhete ja usaldusliku õpikeskkonna loomisele. Vajamineva aja pikkus ja võimalike lünkade tekkimise suurus sõltub jällegi määravalt sellest, millised on uue õpetaja teadmised ja oskused ning kuidas toimub tema enda areng õpetajana.
Mida ette võtta? Ülikoolides pakutav õpetajakoolitus on sobilik osadele õpetajaameti huvilistele. Mitmed kümned teised läbivad paralleelselt õpetajatöö alustamisega Noored Kooli või Edumuse programmi. Täiendavalt võiksime aga nüüd koondada tugevad ressursid neile sadadele, kes vajavad veel teistsuguseid lähenemisi. Koostöös parimate õpetajakoolitajate ja õpidisaineritega võiksime luua kõigile huvilistele avatud paindlikud võimalused oluliste õppimise ja õpetamisega seotud teemade õppimiseks, mis oleksid silmapaistvalt kvaliteetsed ja atraktiivsed ning toetaksid ka süsteemse tervikpildi kujundamist õpetajatööks vajalikust.
Suur osa õppest võiks olla kättesaadav e-õppena ning asjaosaliste jaoks sobilikes suurustes õpiampsudena, et võimaldada õppimist töö ja muu elu kõrvalt. Sel viisil omandatavad teadmised ja oskused saaksid olla kasuks nii lapsevanematele kui kõigile neile, kes vähegi õpetajaametile mõtlevad. Osa seminare ja supervisioone võiksid toimuda piirkondlikult. Eritähelepanuga võiksid olla kujundatud õpiteed neile, kes vajavad esmaseid kriitilisi õpetajaks olemisega seotud teadmisi ja oskusi kiirkorras paralleelselt õpetajana tööle asumisega. Just tänu viimati nimetatud inimestele on meie haridussüsteem saanud senini jätkuda laias laastus niisugusena, nagu oleme seda tundnud. Küll aga ei ole mõistlik, et senine “laissez-faire” mudel süveneks ja valitsevaks kujuneks - see on väga kalli hinnaga nii meie õpilaste jaoks, kes ei saa seeläbi piisavalt asjatundlikku tuge oma potentsiaali avanemisele, kui uute õpetajate jaoks, kellel ei ole võimalik välja kanda ootusi professionaalsusele, mida neilt soovime ja eeldame, ning seame paljud neist ka suure läbipõlemise riski ette. Lisaks nähtub uuringu TALIS 2018. aasta andmetest, et kiiremini avaldub mõju niigi haavatavamatele madala sotsiaal-majandusliku taustaga õpilastele ja hariduslike erivajadustega õpilastele: alustavaid õpetajaid, kelle seas on ka rohkem kvalifikatsioonita õpetajaid, on juba praegu märkimisväärselt rohkem neis koolides, kus on üle 30% õpilastest madala sotsiaal-majandusliku taustaga ja kus HEV-õpilased moodustavad üle 10% õpilaskonnast. Samas vajaksid just ebasoodsama taustaga õpilased võimalust õppida oskuslike õpetajate juhtimisel.
Eesti hariduse vundamendiks on olnud professionaalne õpetajaskond. Meie võimalus on veel praegu astuda samme selle heaks, et mitte lasta käest sellel tuginevat õpetajate ja koolide usaldusväärsust ning tagada sobivad võimalused omandada õpetajaametiks vajalikke oskusi ja teadmisi praeguse aja vajadustele vastaval viisil. Pidades silmas meie laste huve ja õigusi ning meie kui täiskasvanute vastutust nende ees - õpetamine ei tohi kujuneda ebaühtlaste kogemuste ja kõhutunde pealt toimuvaks katse-eksituse meetodil põhinevaks tegevuseks. Õppimise ja õpetamise alased teadmised ja oskused on kriitilise tähtsusega selleks, et saaksime rakendada nüüdisaegset teadmist inimeste õppimisest, arengust ja nende eeldustest ning pakkuda meie õppijatele. Nii nagu me ei taha, et arstid raviksid meid aastakümnete taguste teadmiste ja kogemuste põhiselt, kui kinnitust on leidnud uuemate lähenemiste suurem tulemuslikkus, nii ei peaks me soovima ka oma laste õpetamist viisidel, mis ei toeta nende heaolu ja arengut parimal võimalikul viisil.
Üha sagedamini alustavad õpetajatööd inimesed, kes ei ole läbinud õpetajakoolitust - praeguseks iseloomustab see juba enam kui iga teist, kes esimest korda elus õpetajana tööle hakkab. Alustavate õpetajate keskmine vanus on 36 ja tihti on nad koolipere liikmete sõbrad-sugulased-tuttavad, lapsevanemad, vilistlased, aktiivsed kogukondlased, oma valdkonna eksperdid. Liiga sageli jõuab kutse kooli nendeni vahetult enne õppeaasta algust, nii et juba loetud päevade jooksul tuleb astuda õpilaste ette: Eesti Hariduse Infosüsteemi järgi algavad ligi poolte alustavate õpetajate töölepingud septembris, ilma pikema sisseelamisaja ja ettevalmistuseta. 2017/2018. aastal, kui uurisime alustavate õpetajate jõudmist kooli, märkis ca ⅓ küsitlusele vastanutest, et see sündis “spontaanse otsusena vahetult enne tööleasumist” ja ligi 40% ütles, et määravaks sai kutse koolipere liikmelt.
Arvestades hetkeolukorda ja pakilist vajadust leida uusi õpetajaid, tundub ainuvõimalik ja mõistlik, et meie põhikooli- ja gümnaasiumiseadus võimaldab õpetajana töötada ka neil, kellel ei ole õpetaja kvalifikatsiooni. Kui nõuetele vastavat sobivat kandidaati ei leita, saavad koolijuhid sõlmida kuni aastase töölepingu kvalifikatsioonita kandidaadiga.
Võime tunda suurt rõõmu, et paljud inimesed on eeltoodud tingimustel olnud valmis karjääripöördeks või lisatööks õpetajana ning panustavad meie õpilaste arengusse. Küll aga on pildil siiski midagi valesti. Kaalukas osa tulijatest ei leia sobivaid paindlikke süsteemseid õppimisvõimalusi ning väljakutseid on ka koolidelt asjakohase toe saamisel. See tähendab, et paljud alustavad õpetajad ei omanda teadmisi ja oskusi selleks, et õpilased saaksid nende juhendamisel tõhusalt õppida ja areneda ning ka uued õpetajad ise ei pruugi piisavalt kogeda oma töös eduelamusi ja tähenduslikkust.
Keerukust lisab asjaolu, et koolides on seni pööratud vähe tähelepanu personalijuhtimisele, sealhulgas alustajatele sobiva töökoha kujundamisele ja uute tulijate sisseelamise toetamisele. Näiteks on mitmed alustavad õpetajad pidanud avastama, et õpetavad neid “keerukamaid” klasse, mida kogenud kolleegid õpetada ei ole soovinud, ent kus õpilased vajaksid just kõige professionaalsemate õpetajate tuge. Sageli on kuulda ka sellest, et ei arvestata, et uuel tulijal võtavad ülesanded rohkem aega ning jäetakse ta üksi, selmet toetada teadlikult koostööd ja tõhusamat tegutsemist võimaldavate oskuste arengut.
Statistika näitab, et ca iga neljas alustav õpetaja katkestab õpetajatöö enne teist õppeaastat. Uue õpetaja värbamisega seotud kulu on koolijuhid hinnanud suurusjärgus 5 700 eurot ühe õpetaja kohta. Nii maksab ainuüksi õpetajatöö esimese aasta jooksul katkestavate alustavate õpetajate (neid on ca 250) asendamine meile haridussüsteemis ca 1,4 miljonit eurot aastas. Lisandub suur mõju õpilaste arengule - õpetaja lahkumise ja uue õpetaja tulemisega kaasneb alati katkestus ning vaja on pühendada täiendavat aega uute suhete ja usaldusliku õpikeskkonna loomisele. Vajamineva aja pikkus ja võimalike lünkade tekkimise suurus sõltub jällegi määravalt sellest, millised on uue õpetaja teadmised ja oskused ning kuidas toimub tema enda areng õpetajana.
Mida ette võtta? Ülikoolides pakutav õpetajakoolitus on sobilik osadele õpetajaameti huvilistele. Mitmed kümned teised läbivad paralleelselt õpetajatöö alustamisega Noored Kooli või Edumuse programmi. Täiendavalt võiksime aga nüüd koondada tugevad ressursid neile sadadele, kes vajavad veel teistsuguseid lähenemisi. Koostöös parimate õpetajakoolitajate ja õpidisaineritega võiksime luua kõigile huvilistele avatud paindlikud võimalused oluliste õppimise ja õpetamisega seotud teemade õppimiseks, mis oleksid silmapaistvalt kvaliteetsed ja atraktiivsed ning toetaksid ka süsteemse tervikpildi kujundamist õpetajatööks vajalikust.
Suur osa õppest võiks olla kättesaadav e-õppena ning asjaosaliste jaoks sobilikes suurustes õpiampsudena, et võimaldada õppimist töö ja muu elu kõrvalt. Sel viisil omandatavad teadmised ja oskused saaksid olla kasuks nii lapsevanematele kui kõigile neile, kes vähegi õpetajaametile mõtlevad. Osa seminare ja supervisioone võiksid toimuda piirkondlikult. Eritähelepanuga võiksid olla kujundatud õpiteed neile, kes vajavad esmaseid kriitilisi õpetajaks olemisega seotud teadmisi ja oskusi kiirkorras paralleelselt õpetajana tööle asumisega. Just tänu viimati nimetatud inimestele on meie haridussüsteem saanud senini jätkuda laias laastus niisugusena, nagu oleme seda tundnud. Küll aga ei ole mõistlik, et senine “laissez-faire” mudel süveneks ja valitsevaks kujuneks - see on väga kalli hinnaga nii meie õpilaste jaoks, kes ei saa seeläbi piisavalt asjatundlikku tuge oma potentsiaali avanemisele, kui uute õpetajate jaoks, kellel ei ole võimalik välja kanda ootusi professionaalsusele, mida neilt soovime ja eeldame, ning seame paljud neist ka suure läbipõlemise riski ette. Lisaks nähtub uuringu TALIS 2018. aasta andmetest, et kiiremini avaldub mõju niigi haavatavamatele madala sotsiaal-majandusliku taustaga õpilastele ja hariduslike erivajadustega õpilastele: alustavaid õpetajaid, kelle seas on ka rohkem kvalifikatsioonita õpetajaid, on juba praegu märkimisväärselt rohkem neis koolides, kus on üle 30% õpilastest madala sotsiaal-majandusliku taustaga ja kus HEV-õpilased moodustavad üle 10% õpilaskonnast. Samas vajaksid just ebasoodsama taustaga õpilased võimalust õppida oskuslike õpetajate juhtimisel.
Eesti hariduse vundamendiks on olnud professionaalne õpetajaskond. Meie võimalus on veel praegu astuda samme selle heaks, et mitte lasta käest sellel tuginevat õpetajate ja koolide usaldusväärsust ning tagada sobivad võimalused omandada õpetajaametiks vajalikke oskusi ja teadmisi praeguse aja vajadustele vastaval viisil. Pidades silmas meie laste huve ja õigusi ning meie kui täiskasvanute vastutust nende ees - õpetamine ei tohi kujuneda ebaühtlaste kogemuste ja kõhutunde pealt toimuvaks katse-eksituse meetodil põhinevaks tegevuseks. Õppimise ja õpetamise alased teadmised ja oskused on kriitilise tähtsusega selleks, et saaksime rakendada nüüdisaegset teadmist inimeste õppimisest, arengust ja nende eeldustest ning pakkuda meie õppijatele. Nii nagu me ei taha, et arstid raviksid meid aastakümnete taguste teadmiste ja kogemuste põhiselt, kui kinnitust on leidnud uuemate lähenemiste suurem tulemuslikkus, nii ei peaks me soovima ka oma laste õpetamist viisidel, mis ei toeta nende heaolu ja arengut parimal võimalikul viisil.
Mis on pildil valesti?
Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, Heateo Sihtasutuse ja Eesti Päevalehe ühine artiklisari otsib ideid, kuidas lahendada praeguse Eesti praktilisi sotsiaalseid kitsaskohti.
Oma idee saatke ühiskondlike algatuste inkubaatorisse NULA (nula.ee).
Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, Heateo Sihtasutuse ja Eesti Päevalehe ühine artiklisari otsib ideid, kuidas lahendada praeguse Eesti praktilisi sotsiaalseid kitsaskohti.
Oma idee saatke ühiskondlike algatuste inkubaatorisse NULA (nula.ee).