Kirjutan seda teel kodust koju nagu tuhanded eestimaalased pärast Euroopaga ühinemist ja paljud varemgi. Elanud aastakese immigrandina, oskamata keelt ja tundmata õieti kedagi, hakkasin pisitasa muutuma.

Iga mõne kuu tagant Brüsseli vahet lennates ei ehmu ma sinna jõudes, et ümberringi on ainult mustad ja moslemid. Kohanesin kirevuse ja erinevustega kiiresti. Mis mul ülegi jäi. Hirmu ei suurendanud ka aastatagused pommid, vaid naljakal kombel hoopis kodune plass. Ainult endasugustest ümbritsetuna ma ise ju ei arene, uus ja erinev õpetab.

Endalegi üllatuseks hakkas trügimise asemel külge komme teistele inimestele naeratada, neid tänada või vabandada. Nii naeratasin kogemata korra Tallinnas kodupoe uksel võhivõõrale, kellega pilgud kohtusid. Hetkeks hakkas jube piinlik, aga õnneks oli tegu välismaalasega…

Kui teise eestlasega üldse pilgud kohtuvad, siis parimal juhul naeratavad mõistvalt lapsevanemad, kui ühe mugul sealsamas poepõrandal kriisates kolmanda põlve orbu teeskleb. Mõistab ju teine vanem lihtsamini, et lapsed võivad olla ebaratsionaalsemad terroristid kui ükski usufanaatik.

Mõne kuu pärast jälle Tallinnas olles otsustasin, et ma ei tahagi täita levinud stereotüüpi tuimast ja umbusklikust eestlasest, isegi n-ö omade seas. Hakkasin nimelt otsa vaatama inimestele, kes on minuga samas ruumis, tänaval ja kogukonnas. Mõnele isegi naeratama, kuigi üsna ettevaatlikult, kinnise suuga.

Veel tuli Belgiast üle harjumus sebra ees seisatanud autojuhti tänada. Päris lahtise peoga lehvitada küll ei julge, mu ebalev viibe näeb rohkem välja, nagu paluks koeral lamada. Ehk mõni mõistab. Sedagi, et jalakäijal ja autojuhil on ikkagi midagi ühist. Närvi minna ja näägutada on palju lihtsam kui end teise inimese rolli mõelda.

Poole tunni pärast võin ju ise olla see, kes tahab üle kõige roolis 20 sekundit võita. Või too, kelle laps jääb keset sebrat seisma ja keeldub üheski suunas liikumast. Ehk pole ma vähemalt kunagi see vanainimene, kes ei söanda ka seisva auto ette astuda. Tahan uskuda, et mõne aja pärast käituvad teised minugagi paremini, kui ma alustuseks olen ise lahkem ja teisi usaldavam.

Eestis naasin tööle vabaühenduste huvikaitses, et reeglid oleksid aktiivsetele kodanikele ja nende ühingutele soodsad. Muidu ikka kipub paranev kaasamine praktikas tähendama kurjade kirjade saatmist ja üle laua teineteise põrnitsemist. Tahtsin minagi hiljuti ühest seaduseelnõust vabaühendustele enamat, kuid ametnik andis mõista, et praegu saab kas natuke või mitte midagi. Surusin tõusva trotsi alla ja meenutasin, et kompromiss pole nõrkus, vaid koostöö alus. Hea oli ka tunne, mis jäi meile mõlemale inimesena.

Järgmisel koosolekul kuulsin ühelt vabaühenduse juhilt, et 90% ametnikke on idioodid. Püüdsin selgitada, et niisugune suhtumine lõpeb ka ametnike arvamisega, et sama paljud aktivistid on kurjad ja kibestunud ning kaasamiskatsed lõpevadki vastikustunde ja sooviga mitte iialgi enam proovida. Silte on palju lihtsam loopida kui oma hoiakutes avatum olla.

Mu Tallinna kodumajas ei ütle üks naaber kellelegi tere. Aastaid pidasin teda ülbeks veidrikuks, kuni meid ühendas väike kommunaalprobleem. Selgus, et ta polegi Tõllu tumm, vaid täitsa normaalne tüüp. Ega ta mind pärastki teretama hakanud, ent enam ma ei häirunud. Me oleme kõik erinevad ja inimest tundmata erinevuse pelgamine või põlgamine pärines üksnes minu peast.

Ma ei kirjuta enam sotsiaalmeediaski kuigi palju, sest isegi Twitteri üldine hoiak ei erine palju netikommentaaridest: kipume pigem negatiivses võtmes vaimutsema asjade ja inimeste üle, mida või keda me sageli ei tunne. Õieti sain aru, et ma ei julgeks sama asja, vähemalt samal toonil, inimesele näkku öelda. Aga mis siis, kui mul on vaja temaga homme tuttavaks ja läbi saada?

Empaatiaga on sel hooajal tegelenud mitu meie teatrit. Rahvuskonservatiivide lugusid läksin vaatama ikka teadmisega, et küll Eesti tundub mulle pärast veel lootusetum ja parem oleks taas lahkuda. Sain neist inimestest hoopis paremini aru, sest lõpuks ma kuulasin. Küll näitlejate vahendusel, ent siiski samm lähemale kellelegi, keda pean endast erinevaks, võõraks.

Julgesin suisa tunnistada, et nad pole puha halvad inimesed, vihkajad ja vaenajad. Pigem valdab neid mure Eesti pärast või pelgus, sest nad pole lähemalt ega kaugemaltki tuttavad ühegi endast erinevaga – eriti gei, musta või moslemiga. Mis hullem: ma ei saanud aru, kes või mis on neile üldse oma. Lapsepõlvelugudes andsid järjest tooni alkohol ja vägivald, lahutused ja muidu inimestes pettumine.

Kui keegi pole isegi lähedasimaga kogenud hoolimist, kas saamegi oodata mõistvat ja sõbralikult enesekindlat suhtumist endast erinevatesse, aga laiemalt ka rahvuse püsimisse, oma riiki või veel adumatumasse Euroopa Liitu?

Ma ei tea, kuid need riigid ja liidud oleme lõpuks needsamad inimesed ise ja me seas. Üle saja rahvuse ja keele, kes Eestis juba elavad ning tuhandete viisi aastas sisse ja välja rändavad. Ka see ametnik, kellega otsustasin mitte jaurata. Ka see tavalisest eestlasest naaber.

Semud ütlevad, et olen pehmoks muutunud. Mulle endale tundub, et olen alles esimese foori taga teel sõbralikuma Eestini, kus on hea ja turvaline kõigil, kes tahavad siin elada. Meeldivat keskkonda omale ja teistele saan luua enda käitumisest alustades. Käitumist on küll neetult raskem muuta kui midagi teistelt nõuda, aga just igaühe väikesed lubadused ja teod on need, mis muudavad lõpuks kultuuri.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes NULA artiklisarjas "Kuidas mina lahendaksin ühte ühiskondliku probleemi?"