„Sa väike ära vajunud närbund kukk jää auto alla ja siis suru endale sõrm pe**e,” kirjutab kodanik Kristo K. päise päeva ajal avalikus Facebooki kommentaariumis. „Ära kaaguta, ole vait!” sajatab poliitik Jürgen L. telesaate otse-eetris oma naiskolleegile. „Topi oma Vao neeger endale urruauku!” ütleb kodanik Reigo V. läkituses ühiskonnaaktivistile. Need tsitaadid pole välja kaevatud anonüümsete netikommentaariumite sügavustest, vaid need pärinevad Eesti igapäevaelust. Need on ainult üksikud vihapursked paljudest, mida näeb meid ümbritsevas avalikus ruumis liiga sageli. Seejuures pudenevad ebaviisakaid sõnad pealtnäha täiesti tavaliste ja korralike Eesti inimeste suust. Viimastelt sotsiaalmeediasse postitatud piltidelt näeme näiteks, kuidas esimesena nimetatud roppsuu rõõmsalt koos naise ja lastega palmi all puhkab. Teine ütleja kuulub teatavasti Eesti poliitilise eliidi hulka.

Elame ajal, kus igal aastal kogeb lähisuhte vägivalda umbes 40 000 Eesti naist. Kus Eesti koolilapsed on küll õppeedukuselt maailma eesrinnas, ent samuti esimesed nendes pingerivides, milles mõõdetakse õpilaste stressitaset ja kus koolikiusu on aasta jooksul tunda saanud umbes viiendik kõigist 5.-9. klasside õpilastest. Need on tõsised märgid, mis viitavad, et meiltuleb tegutseda selle nimel, et eeskujud, nii avalikus ruumis kui perekondade sees ei jätaks nooremale generatsioonile muljet, et ülbitsemine, labasus ja oma pingete muul moel välja elamine on normaalsed.

Kuigi esimese hooga ei tundugi ehk nendel eelpool välja toodud sajatustel ja näiteks perevägivallal või koolikiusamisel konkreetset omavahelist seost olevat, julgen väita, et see seos on siiski üsna otsene. Sest hetkel, kui aktsepteerime avalikku ülbust ja vihakõne anname automaatselt heakskiidu ka iga eraldiseisva perekonna või ka klassiruumi sisesele sallimatusele. Põhilised eeskujud tulevad ju kõige lähemalt ja kui peres on inimene, kes käib avalikult Facebookis ropendamas, siis ongi tal justkui luba olemas, et olla samasugune ka koduseinte vahel.

Nii mõnegi näitaja järgi pole elu Eestis olnud kunagi parem kui praegu. Me saame elada vabas riigis, kus ei mölla sõda ega voha korruptsioon. Oleme üks puhtama õhu ja loodusega riike terves maailmas. Isegi meie keskmine palk on tänaseks kõrgem kui enamikel teistel Ida-Euroopa riikidel. Aga ikka pole me rahul. Ikka oleme üksteisega ebaviisakad, näitame teineteisele kohti kätte ja suhtleme omavahel kulm kortsus. Miks ei oska me tunda tänu ja rõõmu selle üle, mis meil hästi on? Miks ei oska me olla rahulolevad ja õnnelikud ja näidata sellega pealetulevatele põlvedele, et sellise suhtumisega oleks palju meeldivam ja kergem elus hakkama saada? 

Maailmas 66. kohal
Esmaspäeval avaldas ÜRO oma järjekordse iga-aastase õnneraporti, milles võidutsesid põhjamaad Norra, Taani ja Island. Eesti päralt oli sellel aastal 66. koht. See on küll pisike tõus võrreldes möödunud aasta 73. positsiooniga, aga sellegi poolest näeme, kuidas meist eespool on mitmed oma muude arengunäitajate poolest palju vähemedukad riigid nagu Usbekistan, Alžeeria või Moldova. Isegi Lätil (54. koht), Leedul (52. koht) ja Venemaal (49. koht) läheb meist selles arvestuses paremini.  

Tõsi, ÜRO õnnetabel pole koostatud pelgalt üksikisikute õnnelik või õnnetu olemist kaardistades, vaid vaadeldud on ka riigi näitajaid tervikuna. Pingerivi koostades on arvesse võetud rahvuslikku kogutoodangut üksikisiku kohta, eeldatavat tervena elatud eluaega, vabadust, lahkust, sotsiaalset tuge ning korruptsiooni puudumist poliitikas ja majanduses.

Ent ometi, et olla veidigi õnnelikum ja seoses sellega vähem kuri ja ebaviisakas oma suhtluses nii lähikondlaste kui avalikkusega, on kindlasti oma kindel koht lihtsal tahtmisel. Tahtel olla end ümbritseva suhtes parem, sallivam ja hoolivam. Tahtel, et meie ühiskond võiks tervikuna olla õnnelikum. Ja selle tahte tekitamiseks ning suurendamiseks võiks Eesti olla üks neid riike, mis järgivad maailmas levivat trendi koolides õnnelikkust õpetada.

Stanfordi ülikool on oma õppekavasse sisse viinud aine nimega „Avastades õnnelikkust ja tervist” (Exploring Happiness and Health). Ka paljude teiste Ameerika tipp-kõrgkoolide nagu Harvardi, Browni ja Berkeley tunniplaanidest leiab õnnekursused, milles jagatakse tudengitele õnnelik olemise jaoks nii filosoofilisi kui praktilisi teadmisi. Alates ärksameelsuse (mindfulness) teooriast ja meditatsioonist kuni stressi ja emotsioonide haldamise ning pealtnäha vägagi esoteerikasse kalduvate tänutunde päeviku pidamise ja aukartuse jalutuskäikudeni välja.

Ehkki ka Eesti üliõpilased saakisd õnneõppest kindlasti kasu lõigata võiks Eesti võtta snitti hoopiski Himaalaja mäestikus asuvast budistlikust Bhutani kuningriigist, kus on õnneõpet katsetatud juba nooremategi õppurite peal.

Kool on harjumuspäraselt see koht, kus kogutakse akadeemilist tarkust. Emotsionaalse tarkuse õpetamist peetakse pigem perekonna ülesandeks või millekski selliseks, mis võiks elu elamise käigus iseenesest koguneda. Seda, kuidas leida endas üles positiivsed emotsioonid ja kuidas ohjata negatiivseid, kuidas luua paremaid lähisuhteid, kuidas lisada oma elule rohkem väärtust ja leida üles selle tähendus ehk kokkuvõttes seda, kuidas oma eluga paremini hakkama saada ja kuidas olla rahulolev ja õnnelik inimene peaks levinud arusaama kohaselt õpetama lapsele tema ema ja isa või siis lihtsalt elu ise.

Paraku aga jõuamegi siin tagasi algusesse. Kurb tõsiasi on see, et kahjuks leidub statistikat silmas pidades meil liiga palju neid perekondi, kus vanematel napib oskusi emotsionaalse tarkuse jagamiseks. Fakt on see, et need tuhanded mehed, kes oma naisi iga aasta klohmivad ja seda ilmselt tihti ka oma laste nähes või kuuldes, pole pädevad kasvatama rahulolevat last, kellest ühel heal päeval peaks saama terve ja õnnelik inimene. Veel kord – kõik algab lähimatest eeskujudest.

Bhutan, sobiv eeskuju
Siinkohal võikski võtta eeskujuks Eestiga pindalalt ja rahvaarvult võrdlemisi sarnase Bhutani näite, kus Pennsylvania ülikooli juures positiivset psühholoogiat uuriva Alejandro Adleri eestvedamisel viidi läbi 15 kuud väldanud mastaapne katse, kuidas mõjutab nö õnneõpetus algklasside õpilaste õppeedukust. Tunniplaani viidi sisse aine, mille raames õpetati õpilastele nii empaatiat, tunnete kontrollimist, ärksameelsust, loovat ja kriitilist mõtlemist, probleemide lahendamist, lähisuhetes hakkama saamist jne. Katse tulemusel selgus, et õpetus nö elus hakkama saamisest omas laste õppeedukusele otsest mõju – lisaks õpitulemuste paranemisele, suurenes oluliselt näiteks ka laste kontsentreerumisvõime.

Loomulikult on naiivne arvata, et pelk õpetus sellest, kuidas saada õnnelikuks, võiks meie ühiskonda vaevavad mured minema pühkida, teha olematuks perevägivalla ja koolikiusamise, ent vähemasti võiks see olla üks võti mitmest, mis juhib meid lähemale võimalikule paremale, rahulikumale ja täisväärtuslikumale elule. Mis annaks inimestele parema oskuse hakkama saada oma negatiivsete emotsioonidega ja aitaks seeläbi vähendada kurjusest, ülbusest ja labasusest tekkinud saastet meie ühises avalikus ruumis. Et tipp-poliitik oskaks oma viha tele-eetris paremini talitseda ja et perega palmi all puhkust veetev isa läheks Facebooki roppustega risustamise asemel hoopis koos lastega matkama ja räägiks neile sellest, kuidas võimalus elada vabas riigis ja maailmas ringi reisida on privileeg, mille üle tasub  õnnelik olla.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes NULA artiklisarjas "Kuidas mina lahendaksin ühte ühiskondliku probleemi?"