Enamikel juhtudel mitte kooli, kuna akadeemiline haridus sisaldab hulgaliselt baasõpet, mida elukogenud inimene ei vaja. Samuti ei leia nad tudengite seast eakaaslasi, kellega suhestuda. Otse tööturule siseneda nad ka ei saa, kuna vanuseline diskrimineerimine, olgu see siis tajutav või tegelik, on jätnud sügava jälje küpses eas inimeste enesehinnangule. Paljude jaoks lõppevad tööotsingud juba enne kandideerimist. "Mind niikuinii ei võeta tööle, ma olen ju vana. Miks ma siis üldse kandideerima hakkan..."

Seega, võimalused ümberõppeks on napid ning vanemaealised, kes moodustavad peaaegu poole Eesti rahvastikust, on praegu tööturul tõhusalt rakendamata ressurss. Vanuselist diskrimineerimist hakatakse tundma juba 45- aastaselt, mil vanemaid töötajad vaikselt tööturult kõrvale tõrjuma ja noorematega asendama hakatakse. Paradoksaalselt seisavad Eesti ettevõtted silmitsi üha süveneva tööjõupuudusega, otsides lahendust robotiseerimisest ja võõrtööjõust, samal ajal kui kolossaalne rahvastikuosa on kõrvale jäetud. Mida siis teha?

Sellise lahenduse pakkumiseks sai algatatud küpses eas inimestele praktikaid pakkuv veebiplatvorm Seniorship. Lahenduse testimise käigus kerkisid esile kolm sõna: CV, tööintervjuu ja kandideerimisprotsess. Iga vestluse, vahetatud meili ja kaotatud kandidaadiga sai aina selgemaks, et need kolm komponenti enam kaasaegse värbamise stardikomplekti ei mahu.

CV-d ei too tegelikult kandidaatide parimaid külgi välja. Käesoleval infokülluse ajastul on raske silma jääda isegi täiuslikkuseni viimistletud ning originaalse CV-ga. Märkasime praktikale kandideerijate hulgas, et nende CV sisaldab külluslikult informatsiooni varajaste haridusetappide, perekonnaseisu, aadressi ning ka vanuse kohta. Lisaks jääb sihtgrupi seas puudu enesekindlusest, et ennast kiita.

Arvestades tendentsi, mille kohaselt kulutavad värbajad kohati kandidaadi CV lugemiseks vaid 6 sekundit, tuleb seda lühikest tähelepanumomenti eriti hoolikalt ära kasutada. Asendasime CV-d lühikese vormiga, mis sisaldab kandidaadi kontaktandmeid ning vanusegruppi ja palub vastust kolmele küsimusele hariduse, töökogemuse ja tugevuste kohta. Vastamiseks on olemas ka näidis, kuid kirjutada võib vabas vormis. Selline lähenemine tõstab esile vaid olulisema, julgustab kandidaati enda tugevusi välja tooma ning annab esimese ülevaate kandidaadi suhtlemisoskusest.

Paljud küpses eas tööotsijad pidasid oma viimase tööintervjuu enam kui 30 aastat tagasi. Nad ei tea sageli, mida intervjuust oodata ning närveerimine võib heita varju nende tavaolekus ladusale suhtlemisoskusele. Otsustasime seetõttu ise läbi viia esimese vestluse kõigi kandidaatidega, kes platvormi kaudu kandideerivad ning vestlusega asi piirdubki. Me ei testi ega küsitle, me tahame saada aimdust kandidaadi suhlusstiilist ja näidata, et töövestlus ei ole ületamatu takistus. Uue tööandja juurde edasi liikudes on kandidaat seega juba paremini valmis kohtumiseks, mille käigus esitatakse ka veidi keerulisemaid küsimusi.

Vastus paari päeva jooksul

Varasemalt tähendas tööle kandideerimise protsess mitmete nädalate, vahel kuude pikkust ootust, kuni tööandjalt oodatud vastus saabus. Paljudel kandidaatidel jäi vastus koguni saamata. Selline lähenemine on kandidaatide suhtes ebaõiglane. Võtsime kasutusele lahenduse, mille käigus kontakteerume esimeseks vestluseks kandidaatidega paari päeva jooksul.

Mida siit siis kaasa võtta? Eelkõige avatud meelt. Fakt on see, et meid on Eestis liiga vähe, et diskrimineerida. Mõned minutid lihtsat matemaatikat teevad selgeks, et me peame tööturul osalemiseks looma võimalused igale Eesti pinnal olevale vanale, noorele, eestlasele, mitte-eestlasele ja vähendatud töövõimega inimesele, et meil üldse oleks ka tulevikus tööturg, mille käekäigu üle arutada.

Seda fakti peaks esmalt konstateerima riigi juhtimises, kuna pseudohirmust ajendatud sallimatute ideoloogiate taktis on jätkusuutliku tööturu saavutamine võimatu. Tööandjad on sellest faktist juba oluliselt teadlikumad. Paljud neist on juba praegu vanemaealiste tööotsijate suhtes avatud, kuid leidub hulgaliselt ka neid, kellel on tarvis iginenud stereotüüpide kaotamisega veel vaeva näha.

Avatud meelt on tarvis ka vanemaealistel endal. Rahvastiku vananemise tõttu tekib lähikümnendil üha enam võimalusi ka vanemas eas enese teostamiseks ja rakendamiseks, kuid soov selleks peab siiski tulema inimeselt endalt. Nagu ütles üks meie praktikantidest "Lihtsalt proovige, inimesed!"