Ühiskonna jätkusuutlikuse seisukohast on üha teravamalt üleval küsimus: mis paneks 21. sajandi inimese enda tervise eest hoolt kandma, liigutama ja sporti tegema?

Sellele küsimusele vastust otsides on mitu lähenemisviisi. Esmalt inimese füüsiline tervis - liikumisharjumus tagab parema toonuse pikkadeks aastateks. Teiseks, vaimne tervis - tasakaalus püsimiseks on enda liigutamine väga vajalik.

Täiesti eraldi tasand on majanduslik pool, seda nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil. Mida kauem püsib inimene terve, seda rohkem saab ta panustada kollektiivsesse heaolusse ja vähem peab kulutama arstikabineti ust.

Klubi on sotsiaalne üksus

Toon eraldi välja ka sotsiaalse poole. Sportimine, eriti aga võistkonnasport, õpetab väga palju sotsiaalseid oskusi, näiteks teistega arvestamist, kaaslastega koostöö tegemist, üksteise toetamist ja grupisuhted laiemalt. Tekib sõpruskond, kellega lävida ja kellele vajadusel toetuda. Jalgpalliklubi on ideaalis sotsiaalne üksus, mis toimib palju laiemalt kui lihtsalt koht, kuhu lapsevanem oma võsukese tunniks-kaheks sportima viib.

Klubi on tervik. Lapsele pakub see võimalust spordi ja kaaslaste seltsis aega veeta, teismelisele end proovile panna, hiljem sportlikult võimekamatele töökohti profina või ala armastavatele inimestele rakendust treeneri, kohtuniku või ametnikuna. See on terve süsteem, kus hobi võib kasvada üle kutsumuseks.

Räägime probleemidest. UEFA tellimusel viis uuringufirma Kantar eelmise aasta lõpus Eestis läbi põhjaliku avaliku arvamuse uuringu, milles küsitleti 1006 inimest. Uuriti inimeste eelistuste ja sportimisharjumuste kohta.

Faktid on kõnekad: 32% täiskasvanutest ütles, et nad pole viimase 12 kuu jooksul sporti teinud. Kaks aastat tagasi toimunud samasuguses uuringus oli see protsent 29%. Euroopa keskmine on aga lausa 47%. Noortest vastas 28%, et pole viimase aasta jooksul sporti teinud. Euroopa keskmine on 37%.

Et uuring keskendus suuresti jalgpallile, siis saan välja tuua põhjused, miks jalgpallist on loobutud või sellega ei soovita tegeleda. 17,2% vastajatest ütlesid, et lõpetasid mängimise, kuna sõbrad loobusid. 15,3% viitasid, et koolitööd oli liiga palju. 14,3% ütlesid, et mängimist on liiga raske korraldada. 12,5% vastustest oli otseselt seotud puuduliku infrastruktuuriga.

Puudu on kaasaegne taristu

Vastustest näeb selgelt, et kui keskkond sportimiseks pole ligitõmbav, siis on tulemus loobumine. Ligitõmbava keskkonna all pean silmas atraktiivset ja kaasaegset infrastruktuuri, mängimine peab olema lihtsasti ligipääsetav ehk treeningutele registreerimine või kohalkäimine peab olema mugav ja taskukohane. Kolmas punkt on sotsiaalne - kui sõbrad teevad, siis on motivatsioon ja lust suurem.

Tänapäeva inimene, eriti noor, on nõudlik. Treener peab suutma pakkuda kvaliteeti ja tegema protsessi huvitavaks. Infrastruktuur peab olema kõrgel tasemel. Tegevusel peab olema siht või mõte - noored ei taha aega raisata. Siht ei pea olema alati maailmameistritiitel, vaid piisab ka sellest, kui tekib hea seltskond, kellega korraldatakse koos ühiseid ettevõtmisi.

Eraldi teema on tehnoloogiliste võimaluste kasutamine spordis. Räägitakse, et nutiseadmed meelitavad noori enda liigutamisest eemale. Tõsi on see, et nutisõltuvusest ja näiteks keskendumishäiretest peab rääkima, aga seda igas vanuses, see pole vaid noorte eripära. See ei tähenda, et tehnoloogia tuleks välistada spordist. Vastupidi. Tehnoloogilised lahendused võivad muuta treenimise palju atraktiivsemaks.

Tehnoloogia võib hoopis olla tee sportimiseni. Eelnevalt tsiteeritud uuring näitas, et kõige populaarsemad kohad spordiga seotud informatsiooni tarbimiseks on sotsiaalmeedia (eelkõige Facebook) ja televisioon.

Ka võistkonnaala on liikumisharrastus

Toon välja veel paar mõtet, mis just võistkonnaalade puhul on harrastamisel takistuseks. Esmalt suhtumine: räägime palju liikumisharrastusest ja peame selle all silmas jooksmist või rattasõitu, aga unustame ära, et samamoodi hoitakse end vormis võistkonnaaladega. Kõigil võistkonnaaladel on hästi ligipääsetavad formaadid - jalgpallis näiteks on tavalise jalgpalli kõrval olemas ka ranna- ja saalijalgpall, samuti pigem veteranidele mõeldud “kõndiv jalgpall”.

Teine mõte haakub esimesega. Liikumisharrastuse puhul räägime sellest, et terviserajad peavad olema aastaringselt kättesaadavad. Sama lugu on võistkonnaaladega. Jalgpall on aastaringne spordiala, kuid praegu on puudu sisehallid. See loob olukorra, kus noormees või neiu otsustab talvel loobuda treeningutest või täiskasvanud harrastaja ei leia võimalust sportimist proovida, sest keskkond pole lihtsalt ligitõmbav ega paku kvaliteetset võimalust treeninguks.

Eestis on üks jalgpalliväljak iga 9500 inimese kohta. Soomes on üks väljak iga 1500 inimese kohta. See näitab, et spordi kättesaadavus on põhjanaabrite juures kordades kõrgem.

Kaasaegne inimene vajab sportimiseks kaasaegset keskkonda. Selleks tuleb kõvasti panustada infrastruktuuri, mõelda tehnoloogiliste lahenduste peale ja pakkuda kvaliteeti treeneri poolt.