Rahvusvahelise uuringufirma Ipsos tehtud uuringust ilmnes, et Põhja- ja Baltimaade võrdluses hoolivad eestlased keskkonnast kõige vähem. Torkab silma, et ostame kõige rohkem plastpakendeid, oleme kõige kehvemad toidujäätmete vähendamises, valime kõige harvem mahetooteid, täitepakendeid ja keskkonnahoidlikke majapidamisvahendeid. Liha söövad meist rohkem ainult leedukad ja prügi sordivad meist vähem üksnes lätlased. Tagatipuks oleme suurimad kliimakriisi eitajad!

Kuidas Eestist, kelle kuvandi ühe alustalana esitletakse puhast loodust, kelle eeskujul koristab kogu maailm prügi ja kust juba oodatakse innovatiivseid algatusi, on saanud korraga sedavõrd tagurlik riik? Kas tõesti suhtume loodusesse kui kaubaartiklisse ja tahame ainult, et seal ei vedeleks prügi ja puud oleksid grupiti püsti, et oleks, mida loodusena „müüa”? Kas siin pole tegemist hoopis rahvusliku rohepesuga – näitame väljapoole end rohelisemana, kui tegelikkuses oleme?
Võime ju pugeda taas nõukogude ajaloolise taaga taha, kuid paraku on samasuguse ajalooga leedukad tihti meist edumeelsemad. Ka pandeemiat ei saa tuua vabanduseks, sest teistes riikides keskkonnast hoolimine kriisist hoolimata pigem kasvas.

Miks üldse peame keskkonnast hoolima? Pideval kasvul ja äraviskamisel baseeruv lineaarne majandusmudel on maailma viinud ökokriisi. Kui soovime inimkonnana ellu jääda, peame kiiresti vähendama globaalset tarbimist ja suurendama olemasoleva taaskasutust. Eestile on see eriti oluline, sest väikeriikide võime kriisides ellu jääda on kasinam suurriikide omast.

Mida saame teha, et Eesti inimene hakkaks jätkusuutlikult mõtlema ja me ei peaks ootama põlvkondade vahetust (uuringu järgi on noored märksa keskkonnateadlikumad)?

Praktilised sammud
Prügi sortimine on esimene ja lihtsaim viis aidata kaasa keskkonna taastumisele. Tegelikult sordime eri materjale ning prügiks saab hüljatav asi alles siis, kui otsustame selle visata olmeprügisse. Sellega anname asjale prügi staatuse ning välistame selle, et materjali uuesti kasutataks. Prügi sortimine peab olema sama elementaarne kui kätepesu.

Vaid 15% eestlasi väidab end sortivat korralikult, kuid näiteks rootslastest, taanlastest ja leedukatest ütlevad sama vähemalt pooled. Jah, oleme Põhjamaade ja Baltimaade halvimad prügisortijad. Hiljutine uuring näitab, et jäätmete sortimises ei ole viimaste aastate jooksul midagi paremaks muutunud.

Mis on lahti Eesti prügisortimisega? Kahtlemata oli nörritav lugeda ajakirjandusest (Mikk Salu, Eesti Ekspress, 23.2.2021) seda, et sorditud pakendid jõuavad ikka Iru ahju, kuid loodan, et see annab meile hoopis indu juurde sortimine lõpuks korda saada.

Madalad riiklikud sortimise piirmäärad teevad lihtsamaks skeemitamise, selle asemel et leida võimalusi, kuidas võimalikult palju materjale taaskasutada. Eestil on olemas eeldused, et teha korralik rohepööre ja minna üle täielikule ringmajandusele, milles olmeprügi ei tekigi.

See võib kõlada ulmelisena, kuid sama ilmvõimatuna näis alles sajand tagasi Eesti kodudes käimlate kasutamist juurutada. Käimla ehitamata jätmise korral ähvardati lausa sõjakohtuga. Loodan, et sortimisega asi nii kaugele ei lähe, kuid meil peab täielik sortimine olema nii loomulik, et teistmoodi tunduks veider.

Igasse majapidamisse komposter
Alustada saab lihtsamast. Näiteks kodumajapidamistes tekib rohkelt toidujäätmeid, mida ainsa prügiliigina saab käidelda keerulisema tehnikata ehk siis kompostida. Väga normaalne on, kui toidujäätmed komposteeritakse tekkekohal – nii väldime transpordikulu (taas suure keskkonnamõjuga) ja anname loodusele tagasi sealt võetud toitained.

Sama ilmvõimatuna kui prügi sortida näis alles sajand tagasi Eesti kodudes käimlate kasutamist juurutada.

Seega tuleb kindlustada, et iga majapidamine saaks kompostri, ja luua toetav võrgustik. Milleks maksta toidujäätmete äraveo eest, kui selle asemel saab kohapeal toota väärtuslikku kompostmulda? Seda saab kasutada kasvõi kogukonna haljastustöödel. Samasuguseid süsteeme maailmas juba eksisteerib.

Klaasi, paberi, plasti ja muude materjalide ümbertöötluseks on vaja tehnikat. Praegu on sagedasti probleeme ebakvaliteetse algsortimisega, mille tõttu ressursse ringlusse saata muutub võimatuks või liiga kulukaks. Inimestel on aga raske jäätmeid sortida, sest palju tooteid on kokku pandud eri materjalidest.

Võimatu valida
Kas kileaknaga ümbrik peaks minema pakendisse või paberisse, kas munakarp läheb pakendisse, paberisse või hoopis biojäätmete hulka jne. Meil on vaja süsteemi, kus EAN-koodi või muu alusel on üheselt selge, kuidas konkreetset toodet uuesti ringlusse saatma peaks ja mis meie sorditud ressurssidest edasi saab.

Karastusjookide tootjad ei pruugi mõeldagi alternatiivile, sest nende tarbijad eelistavad plastpudelit.

Loodusele kõige kasulikum on jäätmeid üldse tekitamata jätta. Vajame kiiret pakendirevolutsiooni. Palju tootjaid püüab juba praegu vähendada oma toodete pakendite mahtu ja/või teha neid taaskasutatud materjalidest. Mõelgem rohkem kastist välja, kuidas pakendeid saaks korduvalt kasutada või jätta tooted hoopis pakendita. Juba on olemas lahendusi, kuidas toitu, majapidamisvahendeid, kosmeetikatooteid soetada ja isegi postipakke saata korduskasutatavates pakendites.

Uuringu järgi muretsevad eestlased plastpakendite keskkonnamõju pärast, kuid ikkagi oleme Põhja- ja Baltimaade suurimad plastpakendite eelistajad! Võime ju väita, et tarbijatena pole meil valikut – tooted on poes eelpakendatud ja tihti alternatiivi polegi. Üks maailma suurimaid karboniseeritud karastusjookide tootjaid väitis, et nad ei mõtle alternatiivile, sest nende tarbijad eelistavad just plastpudelit.

Arvan siiski, et inimesed soovivad tarbida jooki, mitte pakendit. Iga päev hääletame oma ostudega selle poolt, millist tulevikku endale soovime. Kas toetame ettevõtteid, kes toodavad kestlikult ja keskkonnahoidlikult või hoolime ainult soodsast hinnast, mis on tihtipeale kujunenud keskkonna kulul.

Uue ja parema ühiskonnakorralduse ülesehitamiseks on vaja igaühe panust ja ideid. Kasutagem ära eestlastele loomuomast nutikust, et sellest „sitast” välja tulla ja muuta see meie tuleviku väetiseks. Oleme varemgi ilmvõimatuna näivate asjadega hakkama saanud, saame nüüdki. Pealehakkamise asi.

SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, Heateo Sihtasutuse ja Eesti Päevalehe ühine
artiklisari otsib tänavu ideid, kuidas leevendada praeguse Eesti sotsiaalseid-praktilisi
kitsaskohti.