Olen viimase aasta jooksul tulevase lavastuse tarvis taas kuulanud inimeste elulugusid. Nende inimeste elulugusid, kes teavad, mis on lähisuhtevägivald. Kolmkümmend seitse inimest, kolmkümmend seitse erinevat võimalust, kuidas üksteisele haiget teha.

Tüdruk, kelle kasuisa peksis vanaemal haamriga näo sisse, kuna too tuli lapselapsele tekki peale panema. Poiss, kes sai iga päev nii kaua ja nii kõvasti rihma, kuni nutma hakkas. Naine, kelle mees sundis teda magamistoas tegema asju, mida ta ei suuda hästi kirjeldada. Mees, kes hakkas kägistama, kui naine läks maas lamavale lapsele appi. Tüdruk, kelle ema ähvardas end ära tappa, kui tal mikser katki läks. Mees, kes lämmatas oma naist padjaga, kui too tegi ettepaneku lahku minna. Naine, kelle mees kadus koos lapsega päevadeks ära ega öelnud kunagi, kus ta on. Tüdruk, kelle vägistas ta oma isa. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Ja nii – paraku – edasi.

Neid lugusid kuulates tekib ühest küljest lootusetus: kuidas on võimalik, et me oleme õppinud tantsima balletti, lendama kosmosesse, ravima surmavaid haigusi ja tegema videokoosolekuid, aga me ei ole õppinud, kuidas olla teise inimese vastu kena? Teisest küljest tekitasid need lood suurt lootust: kui inimesed, kellele minevik ei ole mitte lihtsalt arme jätnud, vaid kelle minevik ongi üks suur lahtine haav, on suutnud sellega toime tulla, mitte verest tühjaks joosta, vaid haava kokku lappida, valu välja hüüda ja mitte edasi lüüa, annab see tagasi usu nende mustrite murdmisse.

Vägivald on hoiaku küsimus

Nagu õpetab oma last naine, kes pärast vägivaldset kooselu pidžaama väel sõbranna juurde põgenes: „Kui keegi tuleb sind lööma – vastu lüüa ei tohi! Sa lähed sealt ära. Kõigepealt ütled, et palun ära löö mind või et sa said haiget. Ja lähed sealt ära. Aga vastu ei tohi lüüa.” Sest nagu on öelnud pikalt vägivallatsejatega töötanud psühhiaater Lundy Bancroft: vägivald ei ole mitte enesekontrolli puudumise, vaid hoiaku küsimus.

Vägivald saab jõudu usust, et mul on õigus nii teha. Mul on õigus oma naist lüüa, kuna ta on selle ära teeninud. Kuna ta ei jaksanud nii palju tantsida. Kuna ta tegi lõunaks jälle kala. Kuna minu isa lõi ka minu ema.

Aga neid hoiakuid on võimalik muuta, kui me õpetame oma lapsi mitte vastu lööma. Karjuma, välja rabelema, põgenema, abi kutsuma – seda küll, aga mitte vastu lööma. Ja ma ei kavatse siinkohal esitada hüüdlauset „vägivallale ei ole õigustust”, kuna on tõesti olukordi, kus keegi ründab sind või su lähedasi pimedal tänaval ja ainus võimalus sellest olukorrast pääseda on enesekaitseks vastu lüüa. Või kui täiskasvanud laps astub oma ema kaitseks välja ja lükkab oma purjus isa pikali.

Laps ei peaks viieteistkümnenda eluaastani arvama, et igas peres saadakse selle eest peksa, kui tass kogemata maha kukub.

Ma räägin olukordadest, kus vastulöömine ei ole vältimatu enesekaitse ja kust oleks võimalik ära jalutada, aga seda ei tehta. Vägivald sünnitab uut vägivalda, isegi kui see ei ole alati silmaga nähtavalt füüsiline. Kui me õpetame oma lapsi mitte vastu lööma, siis see ongi esimene hoiaku muutus.

Edasi tuleb tegeleda soorollide ja paarisuhtele seatavate ebarealistlike ootustega. Ja eelkõige sellega, kuidas vägivalda ära tunda, enne kui ta õieti alata saab. Nagu on vägivallatsejate kohta öelnud Pärnu naiste tugikeskuse juht Margo Orupõld: „Me ei saa autosid liiklusest päris ära võtta, aga me saame õpetada inimesi õigest kohast üle tee minema.”

Kuidas seda teha?

Selge on, et me ei saa panna seda vastutust kodudele, sest kodudes need probleemid just aset leiavadki. Järelikult lasteaias ja koolis. Et ükski laps ei peaks arvama, et see on normaalne, kui isa lööb emale rusikaga näkku (ebanormaalne oli tema arvates see, kui isa ajab ema kirvega taga, ja seda tema vanemad ju ometi ei teinud). Või teine laps kuni viieteistkümnenda eluaastani arvama, et igas peres saadakse selle eest peksa, kui tass kogemata maha kukub.

Olen ikka aeg-ajalt veeretanud mõtet, et kui meie laste tunniplaanis leidub kehaline kasvatus, siis võiks sellega vähemalt samas mahus olla ka õppeaine, mille nimi oleks vaimne kasvatus (ainenimetus on tuletatud tavapärasest keha-vaimu vastandusest – me räägime vaimsest tervisest jne –, kuigi võib-olla oleks isegi täpsem hingeline kasvatus), kus õpetatakse lapsi ennetama kõikvõimalikke konfliktseid olukordi või kui need on juba juhtunud, siis neid ära tundma ja abi otsima.

Tund ise oleks midagi sellist, nagu inimeseõpetus kohtuks kiusamisvaba kooli ja psühholoogiaga (viimase puhul ei oleks rõhk ajaloolisel ülevaatel, vaid praktilistel harjutustel). Seal käidaks lapse vanuse järgi läbi erinevad situatsioonid alates sellest, et kellelgi ei ole õigust sind lüüa, kui sa koolis halva hinde saad, ja lõpetades sellega, mida teha olukorras, kus meesõpetaja teeb sulle seksuaalse alatooniga märkusi või partner sunnib sind kustutama telefonist kõikide vanade sõprade numbrid.

Ja veel...

See peaks õpetama ära tundma esimesi vägivalla märke. Ühtlasi õpetama oskusi, mida läheb tarvis mittevägivaldse suhte toimimiseks, et neid ei peaks pärast kalli raha eest täiskasvanute nädalalõpukoolitustel järele õppima: näiteks seda, et minavormis sõnumid toimivad alati paremini kui sinavormis sõnumid, et ähvardamine jätab igal juhul soovimatu jälje, et hoolitsema peab ka enda vajaduste, mitte ainult teiste omade eest, et oma tundeid peab väljendama, aga õppima kuulama ka teise omi jne.

Praegu oleme olukorras, kus õpetajatel ei ole enamiku nende teemade käsitlemiseks küllalt palju eestikeelset materjali ega aega. Tunnustan siinkohal kõiki neid vapraid õpetajaid, koole ja spetsialiste, kes seda kõike siiski omal algatusel on teinud ja teevad!

Ma loodan, et oleme varsti olukorras, kus koolis saab tavapäraseks laste hõige: „Kas sa täna „vaimsesse” lähed?” Ja et keegi ei sooviks öelda: „Mul on „vaimkast” vabastus.”


SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, Heateo Sihtasutuse ja Eesti Päevalehe ühine
artiklisari otsib tänavu ideid, kuidas leevendada praeguse Eesti sotsiaalseid-praktilisi
kitsaskohti.