Uudishimus teen kaugemal paar pettemanöövrit. Tüüp saalib valge seina ääres edasi-tagasi. Siis ühel hetkel on ta kadunud. Ja seinal paistab mingi must lärakas. Kui ligemale jõuan, näen veel nitrovärvi mullitamas. Sellist signatuuri olen koduses Kalamajas ju ikka näinud. Ah selline ta ongi – kondine poiss, kes võtab ööhämaruses värsketelt pindadelt süütuse.

Kui päike tõuseb, siis paljud vaatavad ja kehitavad õlgu. Targutused ilust ja eneseteostusest ei vii siin eriti kaugele. Kõik pole Banksyd, isegi mitte von Lõngused. Ent nähtavasti ei käitu kodukandi rahvakunstnik ka lihtsalt kui peni, kes ürgsest instinktist kantuna ümbritsevat maailma märgistab. Tõenäoliselt on tal mingi kodeeritud sõnum, mida ta vankumatult plankudel, postidel, ustel ja müüridel avaldab. Väga vähesed kirjutavad iseendale nagu naksitrallide Muhv.

Aga kes olen mina, et loojate kallal aasida? Too õhtune vahejuhtum lihtsalt ärgitab arutlema pinna ja sõnumi vahekorra üle. Kuidas oleks, kui pinnana kujutleda avalikku mõtteruumi või avalikkust? Mõtteruum muutub avalikus kommunikatsioonis lakkamatult: miski tekib ja miski kaob. Ometi on mõtteruum küllalt terviklik nähtus.

Informatsiooni üleküllus

Ükski uus mõte ei alga tühjusest, nagu taim ei saa hakkama juurteta. Ainult et moodsa maailma häda on informatsiooni üleküllus. Mitte keegi ei suuda end enam kõigega kurssi viia. Eelistatakse pigem hetkelisi sedastusi ehk otseteid või shortcut’e. Nii toimib näiteks lööv pealkiri mõnes veebiväljaandes.

1950-ndate Ameerikas hakati kasutama arvamusliidri mõistet. Oli aeg, mil tõsiseltvõetava trükiajakirjanduse teabemaht hakkas ületama hoomatavuse piiri. Keegi ei suutnud enam läbi lugeda pikemaid uudistekste, nagu haritud inimesel oli veel inimpõlv varem kombeks olnud. Arvamusliider pidi aitama rahval selgeks saada keerulisemaid nähtusi. Kui näiteks mõni seaduseelnõu või börsiafäär kippus käima üle jõu, pidi arvamusliider aitama aimata, mis on hea ja mis halb.

Loodeti, et arvamusliidril jätkub hoolt ja südikust üksikasjadesse süveneda. Arvamusliidrid kaasati ajakirjandusväljaannete kujundatud küllalt kinnisesse süsteemi. Infokanalite hulk oli siiski piiratud ja neid kujundas eeskätt raha ja võim.

Pool sajandit hiljem pole arvamusliidrite areenile toomine sugugi enam ajakirjanduse privileeg. Nad tõstavad üksteise järel ise pead eri platvormidel. Uue ajastu arvamusliidrid võivad hõlpsasti pälvida masside tunnustuse ilma vana kooli ajakirjanduse toeta.

See küll ei taha järjest hoogustuvast konkurentsist maha jääda ja püüab kaasata sotsiaalmeedia käredamaid sõnameistreid. See aga murendab demokraatlikus infouputuses arvamusliidritele antud positsiooni. Nõnda õnnestub end arvamusliidrite kõrvale sättida ka arvamusliiderdajatel. Nad ei hooli pinnast, millele oma sõnumeid väljutatakse, kuigi ilma pinnata ka ei saa. Neid tüürib pigem vaimse sodimise iha, mis siiski arvestab ka publikut. Nende kogukond kasvab kõige kiiremini internetiavarustes, kantuna usust ja austusest mõne seisukoha vastu.

Kapselduv debatt

Niisugused kogukonnad määravad ise oma piirid. Meelepärastele mõttekäikudele antakse hagu, aga ebamugavaid naeruvääristatakse. Mõelgem, mis näiteks toimub vaktsineerimisvastaste või pooldajate kommuunides. Mida tulisemaks läheb debatt ühiskonnas, seda tugevamaks saab usk oma seisukohta ja tusk vastase vastu. Niisugune avalik debatt loob pigem kapseldumist. Niisiis tekib arvamuste pinnal täiesti omaette veendumuste süsteem, alternatiivne tegelikkus.

Õnnetuseks on tõel ja valel sarnane keeleline kõla. Miski ei sega veendunult ütlemast, et maa on lapik. Kui see muidu ei kõla, siis alternatiivses avalikkuses ehk ikka. Ent see on kõigest kõla, mitte fakt.

Arvamusliiderdaja käitub tihti nagu vaimne kamikaze, kes võtab ette sööstu demokraatia sügavikku, tundes mõnu kihisevatest mullidest, mis vee peale jõudes vahtu tekitavad. Ta laseb demokraatial end kanda, aga taganeb vastutusest. Ka karsumm-poliitikud saavad sellest innustust. Peaasi on tekitada kihelust, mis tõotab tuua hääli. Rõõm ja viha maksavad rohkem kui täpsed argumendid. Läheb meelest, et väidetel peab olema kate, mingigi seos teadmistega, mis on ühiskonnas aegamisi ladestunud.

Eksperdiks teadmisteta

Arvamusliiderdajaid on üllatavalt palju, sest teemadest ei ole ju puudust. Alates sünnitamisest ja lõpetades merealuse vaakumtunneliga. Igaüks võib lehvitada lippe, isegi korraldada revolutsiooni. Isehakanud eksperdid naudivad paraku üha sagedamini populaarsust, ehkki neil puuduvad teadmised valdkonnast, mille kohta nad sõna võtavad.

Väärikus algab meist endast. Nagu tarkus ja skepsiski. Igal hetkel võib küsida, kas ma ise mõtlen ka nõnda või lasen end kellegi arvamusest kantuna rajalt maha võtta, ilma et oleksin üldse kohanud mõnd selget fakti.

Kas ma ikka tean või uurin veel asja? Kas mõistan konteksti ehk arutelupinda, millele argumendid peaksid toetuma? Tasub väsimatult küsida, mis allikast üks või teine infokild pärineb. Kes veel nõnda väidab? Kes tellis uuringu?

Ja ajakirjanik, kellele on usaldatud pind, peab vabanema sagedasest kiusatusest ajada oma isiklikku asja, väljendada isiklikke hoiakuid. Seda tehakse häbitult faktide varjus, valides kallutatult tsitaate. Mõnele ütlemisele antakse eluõigus, mõni vaikitakse hoopis maha. Allikaid peab iseloomustama mitmekesisus, mitte nõnda, et ühed ja samad räägivad või lekitavad infot. Äkki võiks loobuda mõnest keskpärasest tegelasest arvamusliidrit treimast, mis siis, et küljele või saatesse pole midagi panna.

Indrek Treufeldt on kaitsnud Tartu ülikoolis doktorikraadi väitekirjaga „Ajakirjanduslik faktiloome

erinevates ühiskondlikes tingimustes”.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehe, Heateo Sihtasutuse ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali artiklisarjas "Kui mina saaksin lahendada..."