Mõni arvab, et päris naljakas värk, teisel hakkab piinlik, kolmas arvab, et tegelen ise porno produtseerimisega, ja neljas läheb põskede õhetades internetis lehtedele, mille külastamise ajalugu saab kindlasti kustutatud.

Kuid kas märkasite selle veidi naljaka ja piinliku sissejuhatuse tõelist tuuma: noorte ja pornograafia kokkupuude? See on probleem, mis mind kõike seda tegema ajendas. Leppisin sellega, et kui oled noor kahekümnendates naine ja julged rääkida avalikult sellisest teemast nagu porno, siis küllap hakkab keegi ikka sind pornokuningannaks nimetama.

Kuidas mõista pornot?

Noorte ja pornograafia suhe on minu silmis üks lahendamist vajavaid probleeme, mis kaasneb meie digitaliseerunud ja seksuaalsust hindava ühiskonnaga. Noorte arusaam pornograafia vallas nähtu mõistmisest on äärmiselt puudulik. Kuid mida saan teha mina üksikisikuna? Kas minu sõnal ja teol on jõudu midagi muuta?

Probleemidega on juba kord nii, et mis on ühele suur mure, see on teisele täiesti tühine. Minu jaoks kerkis probleem siis, kui kogusin lõputöö jaoks andmeid ja tulid ilmsiks hirmutavad tõsiasjad. Näiteks 11-aastaste tüdrukute üks peamine mure, millega nad pöörduvad seksuaalnõustajate poole: nad paistavad endale ebanormaalsed ja veidrad, sest neil pole nii suuri rindu kui naistel pornofilmides. Ja paljud varateismelised peavad kõike ekraanil nähtut päriseluks ja panevad reaalse seksi võrduma pornograafilise skriptiga, mille võib kokku võtta sõnadega: suhu, maha, taha, näkku.

Võib ju mõelda, et kui endal lapsi ei ole, siis on see kellegi teise mure, kuid tegelikult on porno, sellest tekkinud sõltuvus ja ebarealistlikud ootused ka täiskasvanute probleem. Seksuaalkasvatus on ometi kõikidele oluline, mitte ainult lastele, sest vanemad peaksid oskama sellel teemal oma lastega rääkida, mitte võtma internetti kui perekonna teadmameest.

Kuidas käituda, kui tunned, et probleem on suur, kuid keegi ei julge sellest rääkida? Arvamusfestivalil korraldatud arutelul, kus oli osalejaid Maaja peatoimetajast meediateadlasteni, vastandusid selgelt eri põlvkonnad ja vaated. Arutelu lõpuks oli palju teeotsi, mida mööda üheskoos või eraldi edasi minna. Ma ei olnud imestunud, et arutelu tuli kuulama suur hulk inimesi, sest seks ju müüb, kuid imestasin, kui paljud julgesid ka sõna võtta. See oli üks hetki, kui nägin, et mina ei ole ainus, kes seda probleemi on märganud. Teemat varjutanud tabutekk hakkaski tasapisi langema.

Nüüdseks on möödas üle poole aasta. Juba bakalaureusetöö kirjutamise ajal oli minu suurem eesmärk, et koolis muudetaks õppekavasid ja ka viisi, kuidas lastele ja noortele seksuaalsusest räägitakse. Tõsi, pool aastat on lühike aeg nii kardinaalsete muudatuste tegemiseks, võib-olla tuleb tibusid lugeda ülejärgmisel kevadel.

Tegelikult olin pärast arvamusfestivali veidi nördinud, sest tekkis kahtlus, et see on järjekordne teema, mille üle küll arutletakse, kuid millele reaalseid ja käega katsutavaid lahendusi ei järgne. Ajapikku sain aga aru, et tegelikult tõi teema tõstatamine kaasa rohkem muutusi, kui ma eales oskasin oodata. Need õnnestumiskübemed jõudsid minuni eri teid pidi ja nüüd võin kindlalt väita, et probleemi lahendus ei ole pelgalt muudetud õppekava.

Õpetaja ja ema eeskuju

Kuna märkasin probleemi ning rääkisin sellest nii paljudes kohtades ja eri viisidel, ummistades ka iseenda sotsiaalmeedia konto, õnnestus panna inimesed mõtlema ja tegutsema. Näiteks rääkis üks tuttav algklassiõpetaja, et kogus enda klassi kolmandikud ühel päeval kokku ja lihtsalt vestles nendega sellest, mida kõike me võime internetist leida ja kuidas peaksime seda mõistma.

Kolme varateismelise tüdruku ema aga tunnistas mulle, et võttis pärast seda „pornoteemat” julguse kokku ja andis lastele võimaluse küsida ja rääkida seksiga seotud teemadest häbi ja piinlikkuseta. Pärast esimest kohmetust said tütred paljudele oma küsimustele vastuse ja julgesid ka edaspidi küsida asju eelkõige oma ema käest.

Minu enda sõpruskonnas tunnistasid nii mõnedki mehed-naised, et neidki on mõjutanud pornolehtedel nähtu ja võib-olla oleks keegi pidanud ka neile kunagi selgitama, et tegelikus elus päris nii ikka ei ole. Selliseid näiteid on palju, kuid kõige tähtsam on, et inimesed hakkasid selle teema peale mõtlema ja seda kui probleemi teadvustama.

Seega ei ole tegelikult vaja oodata käsku kõrgemalt, näiteks et riik muudaks õppekava. Kui viime ennast probleemiga kurssi, suhtleme ja arutleme ning üritame vastata laste ja noorte küsimustele, olemegi juba poolel teel muutuste poole. Ei ole olemas teemasid, millest ei tohi rääkida, tuleb vaid leida õige viis, aeg ja koht. Maailma muutmine algab sellest, kui tunnistatakse probleemi ja hakatakse lahendusi otsima.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehe, Heateo Sihtasutuse ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali artiklisarjas "Kui mina saaksin lahendada..."