Mitu jooki jõuab üks inimene juua Viljandi Folgi kolmepäevase ürituse raames? Mis siis, kui neid inimesi on 20 000? Ja kui kõik need joogid juuakse ühekordsetest topsidest, mis leiavad peale tühjaks joomist oma “kodu” prügikastis? Tegelikkuses ongi suur enamus festivalide prügist ühekordsed nõud ja nende vähendamiseks pakub sotsiaalne ettevõte Topsiring lahendust. Nad korraldavad avalikel üritustel korduvkasutatavate topside renti selleks, et topsid ei jõuaks prügikasti. Topsiring ise rahastab ennast festivalidel oma teenuse müümisega ja tagastamata topside tulust. 

See on üks näide keskkonnaalgatusest, mis viimase aasta jooksul käivitatud on. Haridusvallas on aga Vaikuseminutid mõne aastaga koolitanud juba 1000 kooli- ja lasteaia õpetajat, et nad õpetaksid lastele meelerahu ja keskendumise harjutusi. Mis on vajalikud selleks, et lapsed suudaksid ühest tunnist teise joostes paremini kohale jõuda ja tähele panna või kriitilisel hetkel nagu kontrolltöö alguses oma ärevust maandada. Kusjuures võimaluse eest õppida juurde oskusi klassiruumis rahu säilitamiseks ja õpilaste tähelepanu kasvatamiseks, maksavad koolid ise. 

Põhimõte, et ühiskondlike probleemide lahendamine ei tähenda mitte lõputut ministeeriumite uste kulutamist või jätkuvat rahaliste annetuste kogumist, on aina laiemalt levimas. Võimalus luua ühiskondlikku väärtust samal ajal majandusliku väärtusega on üks sotsiaalse ettevõtluse pakutavaid võimalusi.  

See muutub aina olulisemaks, sest lähiaastatel on tööturule sisenemas Z-generatsioon, kes näeb enda rolli ühiskonnas oluliselt laiemalt kui varasemad põlvkonnad ning omab sisemist kohusetunnet ühiskonnas kaasa rääkida ja seda parandada. Sealt edasi näeme me veelgi suuremat survet tähendusliku töö ja hästi toimivate organisatsioonide järele. Värsked tööturule sisenejad eelistavad juba täna laiema missiooniga tööandjaid ja tahavad läbi oma tegevuse midagi päriselt muuta. Noored küsivad ettevõtetelt aina julgemalt, et kui ma teie heaks tööle hakkan ja teile tulu teenin, siis mida teie teete selle rahaga, mida ma teile teenin. Sellele küsimusele peab meil olema hea vastus.  

Sotsiaalsete ettevõtete puhul on selleks vastuseks probleem, mida lahendatakse ja tegevuse peamiseks edukuse mõõdikuks on ettevõtte mõju. Näiteks Uuskasutuskeskus kogub Eesti inimestelt kokku nende kasutuna seisvad asjad ja suunab korralikud esemed tagasi ringlusesse. Eelmisel aastal võttis Uuskasutuskeskus vastu 900 tonni esemeid, mis muidu oleksid suure tõenäosusega oma elupäevad prügimäel lõpetanud. Ja üle 100 000 inimese tõi oma asju Uuskasutuskeskusse, vähendades seeläbi oma ökoloogilist jalajälge.  

Küsitluste järgi ei ole meid ümbritsev keskkond Eesti inimeste jaoks just esimene valupunkt, millele mõeldakse. Samas leiame me endiselt suurtes kogustes äravisatud esemeid metsa alt ning prügilad on koormatud lisaks prügile ka täiesti korralike ja veel kasutuskõlbliku mööbli, lauanõude, riidete ja tehnikaga. 

Keskkonda puudutavaid valikuid teeme me oma elus iga päev, tihti me neile teadlikult lihtsalt ei mõtle. Poest leitud uus10-eurone t-särk tundub ahvatlev, aga mõte sellest, et kes ja mis tingimustes selle nii odavalt toota ja meile transportida on suutnud, ei tule meile tavaliselt pähe. Oma lastele räägime, et neil on liiga palju mänguasju, aga kas meil endal liiga palju tehnikavidinaid või riideid ei ole? Autojuhtidena tankides oleme me harjunud mõtlema, et kütus sai otsa. Kütus ei saa sealt lihtsalt otsa, ta ei kao tegelikult kuskile, see jääb meid ümbritsevasse keskkonda alles, lihtsalt teisel kujul kui ta oli paagis. Või prügikast meie köögis, sinna visatud asjad ei ole lihtsalt ära visatud, need jäävad alles ja paljud neist ladustatakse prügimägedele. Millal Sina viimati oma igapäevategevuste tagajärgedele selliselt mõtlesid? 

Lahendades olulisi probleeme ja neid mõtestades on Uuskasutuskeskus suutnud tõestada seda, et sotsiaalsed ettevõtted ei pea olema mikroettevõtted, kus töötab 3 inimest, kes kõik teenivad miinimumpalka ja töötavad põhikohaga mujal. Uuskasutuskeskus opereerib täna 10 poodi üle Eesti, annab tööd 50 töötajale ja on ületanud oma käibes 1 miljoni euro piiri. Otsides ja valides töötajaid konkureerime teiste müügiasutustega ehk Uuskasutuskeskuse meeskond saab konkurentsivõimelist töötasu. Meie eesmärgiks on pakkuda ostjatele meeldivat keskkonda ja sõbralikku teenindust. 

Kindlasti on töö sotsiaalses ettevõttes vaheldusrikkam kui tavatöö. Lisaks nö päris töötajatele on Uuskasutuskeskuse teenindussaalides alati ka vabatahtlikke. Vabatahtlikuks tulemisel on palju erinevaid põhjuseid – mõnda kõnetab organisatsiooni tegevusvaldkond ja ta tahab sinna panustada, teine tahab saada esimest töökogemust suuremas meeskonnas, kolmas otsib erialast mitmekesisust. Ka see on sotsiaalse ettevõtte võimalus - anda võimalus noorele, kellel ei ole varasemaid kogemusi või pikaajalisele töötule, kes tahab koguda julgust tavatööle naasmisel. Võimalus panustada vastavalt oma võimalusele ja huvile motiveerib nii vabatahtlikku ennast kui meeskonda, kes teda vastu võtab. 

Kui sotsiaalse ettevõtluse termin enam kui 10 aastat tagasi Eestisse jõudis, oli nii neid, keda see mudel inspireeris kui ka neid, kes ei uskunud, et ettevõte, mille tegevuse keskmes ei ole mitte kasumi vaid ühiskonna teenimine, mudelina on jätkusuutlik. Tol ajal sõlmiti kihlvedusid juhtivate ettevõtjatega, kas Uuskasutuskeskus jääb püsima või mitte. 

Vaadates Uuskasutuskeskuse majanduslikku olukorda 8 aastat tagasi, kui ettevõte oli sisuliselt pankrotis, oli see küsimus korraks ka tegijatel endil. Samas nüüd mitmed aastad hiljem oleme veendunud, et see on mudel, mis peaks palju julgemalt levima. Ettevõtlus ei ole alati kuulikindel lahendus, aga oleme tõestanud, et see on edukalt võimalik ka ühiskondlikku eesmärki esimeseks pannes. Me ei sõltu oma tegevuses riiklikest- või projektitoetustest ehk risk toetustest ilma jääda ei mõjuta organisatsiooni ühiskondliku eesmärgi saavutamist. 

See hetk, kui meie uue tööle tuleva põlvkonna esindajad peale kooli lõpetamist oma järgmisi samme planeerivad ja otsustavad, millise ühiskondliku probleemi lahendamine konkreetselt tema järgmine väljakutse võiks olla, rajavad nad seda tehes ilmselt uue ettevõtte. Ja see on tõenäoliselt sotsiaalne ettevõte.  

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes artiklisarjas "Kuidas mina lahendaksin ühte ühiskondlikku probleemi?"