„Riigil on olemas ravimivarud ja toiduvarud, kuid kui inimene ei ole ise ette valmistunud, võib abivajajate hulk olla nii suur, et kõigini ei jõuta piisavalt kiiresti,” ütleb Priit Saar. Inimestel peaks olema vähemalt elementaarsed varusd – toit, ravimid, magamiskott ja näiteks priimus, et õues süüa teha.

Saare sõnul on oluline ka kogukondlik koostöö: „Tunne oma naabreid! Kas su ümber on meedikuid, jahimehi, kaitseliitlasi, elektrikuid, torumehi? Kriisihetkel võivad just nemad olla need, kes aitavad.” Kuid ta tõdeb, et eestlased pole veel väga tugeva kogukonnaoskusega rahvas – „see võtab aega.”

Ta meenutab, kuidas ütles üks Rootsi elanikkonnakaitse asutuse esindaja – “ärge kogu aeg küsige, mida riik teie jaoks teeb, vaid mõelge, mida teie riigi või, ütleme kitsamalt, kogukonna jaoks teete.” Niisiis soovitab Saar läbi mõelda, mis on oskused, mida inimesel oleks kogukonnale pakkuda – nii rahuajal valmistumiseks kui ka kriisiolukorras. Ta rõhutab, et erinevate oskustega inimesed moodustavad tugevama kogukonna.

Ta rõhutab, et kriisidest tuleb rääkida rahulikult ja realistlikult, mitte hirmutades. Tormid tulevad, maavärinad juhtuvad, ja ei ole mõtet öelda, et see ei saa juhtuda – ikka saab. Tema sõnutsi on küsimus pigem selles, kui hästi me selleks valmis oleme.

„Riik ei jäta meid üksi,“ kinnitab Saar. „Meil on liitlased ja tugevad kaitsemehhanismid. Kuid iga inimene peab ka ise mõtlema: kas ma olen valmis? Kas ma oskan hakkama saada? Kui vastus on ei, siis on viimane aeg midagi ette võtta.“

See tekst on pärit podcastist “Kas viga näed laita?” kus kriisivalmidusest rääkis Priit Saar. Podcasti veab Eesti ainus ühiskondlikele algatustele mõeldud inkubaator NULA. Kui oled ise kokku puutunud mõne ühiskondliku probleemiga või sul on idee, kuidas Eesti ühiskonda paremaks muuta, siis külasta www.nula.ee. NULA ootab uusi ideid inkubaatorisse 10. aprillini.