Kõik need algatused on äärmiselt toredad ning puudutavad paljusid noori ja täiskasvanuid, kuid neist kaugeltki ei piisa, et eestimaalaste finantskäitumist tõeliselt parandada. Hoolimata ajalehtedes mainitavast investeerimisbuumist on tegelikult tuleviku jaoks aktiivselt säästjaid pigem vähe ja investeerimiseni jõuab neist veelgi väiksem osa.

Meil on koole, kuhu sellised külalised jõuavad ja kus töötab õpetajaid, kes on ise börsidele eurosid kasvama pannud. Kuid on ka palju koole, kuhu praegu finantsharidus ei jõua. Me ei jõua ka nende täiskasvanuteni, kellel pole aega ega võimalust ennast finantsteadmistega kurssi viia ja temaatilisse kirjandusse süveneda.

Eelkõige jõuab finantstarkus nendeni, kes oskavad seda otsida või kellel veab ja nad selle tarkuse otsa komistavad. Ent põhjaliku finantstarkuse sadadele tuhandetele inimestele jagamiseks kulub kümnendeid. Seda aega meil väikese riigina ei ole.

Sellise tempoga ei jõua eestlased oma harjumuste ja finantskäitumisega kaugeltki järele lääneriikidele, kus räägitakse säästmisharjumuse asemel juba investeerimisharjumusest. Ajaloolistel põhjustel puudub meil finantsvaldkonnas paari põlvkonna jagu kogemust, mida peame nüüd tagantjärele korvama.

Iga inimest ükshaaval õpetada on pika vinnaga ettevõtmine. Eelistatud seisus on need, kellel on võimalik õppida ja ligipääs vajalikule infole. Selleks et tõelisi muudatusi saavutada, on meil aga vaja jõuda kõigini. Kõige mõistlikum lahendus oleks võtta kasutusele parimad teadmised käitumisliku rahanduse valdkonnast ja hakata inimeste finantskäitumist ühiskondlikul tasandil suunama.

Paremate valikute poole suunamise nimeks ongi saanud „nügimine” ehk olukordade loomine, kus inimesel on võimalik teha parimaid valikuid, sest talle pakutakse neid. Selle idee sõnastas USA majandusteadlane Richard Thaler. Iga kord, kui inimesel on vaja teha mõni finantsotsus, esitame talle võimaluse, mille peale ta muidu ise ehk ei tuleks või ei oskaks seda küsida ja tahta.

Pangad aidaku inimestel säästa

See võiks olla näiteks vastutustundliku ettevõtluse osa: iga avaliku ja erasektori ettevõte võiks anda oma panuse, et iga inimese finantsseis, alustades omaenda töötajatest, oleks parem. Näiteks teavad peaaegu kõik, et säästa on mõistlik, ent see ei kandu tihti üle praktikasse ja raha ei suudeta kõrvale panna. Sageli takerdub säästmine teadmiste, oskuste või distsipliini vähesuse taha, kuigi tahtmist on.

On vastutustundetu pakkuda inimesele krediitkaarti, enne kui tal on näiteks säästukonto.

Miks ei võiks pangad inimesele, kes nende juures kontot avab, kohe teha ettepaneku: avame kõrvale ka säästukonto ja suuname sinna palgapäeviti igakuise püsikorralduse, et säästud kogunema hakkaksid? Selle juurde võiks visuaalselt näidata, millist mõju avaldab igas kuus kas või väikese summa kõrvalepanek. On vastutustundetu pakkuda inimesele krediitkaarti, enne kui tal on näiteks säästukonto.

Tagantjärele internetipangas tehtav meeldetuletus, et säästa on ka võimalik, ei ole see, mis paneb inimese esimest sammu astuma. Aitame inimestel maksta endale esimesena, sest kuu lõpus ei ole sageli enam midagi kõrvale panna ja kui raha on juba käes, ei olegi niisama lihtne sellest tuleviku nimel loobuda. Seevastu tuleviku arvel krediidi või laenuna raha kulutamine on kahjuks pigem tavapärane…

Firma maksku palka kahele kontole

Panustada saaksid ka tööandjad. Töölepingut sõlmides võiks küsida: kas soovid, et osa sinu palka suunataks kolmandasse sambasse või muule säästukontole? Palju lihtsam kui tagantjärele otsustada on kirjutada kohe pangas alla juba eeltäidetud püsikorraldusele või teha tööl ennetav valik, et preemia kantaks tavakonto asemel säästukontole. Meie IT-lahenduste puhul on selliseid väikseid samme väga lihtne astuda, kuid heade ja püsivate harjumuste tekitamisele avaldavad need suurt mõju.

Märts on küll rahatarkuse kuu, kuid üks kuu kaheteistkümnest on liiga vähe, et rahast rääkida ja häid harjumusi tekitada. Miks mitte võtta iga kuu ette mõni finantsteemaline väljakutse? Tehakse üleskutseid purjus peaga mitte ujuda, suitsuandur üle kontrollida või rong läbi lasta, kuid kus on üleskutsed panna igal palgapäeval mõnikümmend eurot kõrvale või vaadata pere eelarve kuu alguses üle? Või soovitused vaadata kriitilise pilguga üle kodukulud ja sõlmida säästukonto püsikorraldus?

Töölepingut sõlmides võiks inimeselt küsida, kas ta soovib, et osa tema palka suunataks kolmandasse sambasse või muule säästukontole.

Osa ettevõtteid korraldab vabaajariietuse reedeid. Miks mitte panna ettevõtte kalendrisse iga kuu algusse ka üks rahaasjade päev? Päev, kus saab rahulikumalt rahaasjade üle mõelda, end finantsteemal harida ja säästukonto seisu üle vaadata.

Oma panuse saab anda ka ajakirjandus, tuletades lugejatele, kuulajatele ja vaatajatele meelde, et rahaasjade korras hoidmine on igakuise püsiharjumuse tekitamine, mitte ühekordne ettevõtmine. Käitumise muutumine eeldab, et inimesed teavad, et teistmoodi käituda on võimalik ja milliseid valikuid neil on. Ent kõigi eestlasteni jõudmiseks on vaja ühist pingutust, mis annab tulemust siis, kui oma panuse annavad nii riik, ettevõtted kui ka meedia.

Iga kuu 10–20 eurot kõrvale panna ei tundu esmapilgul olevat midagi sellist, mis väldib suuri riske ja annab kohese tulemuse. Kuid tugev finantsseljatagune ehitatakse just väikseid samme tehes ja head rahalised harjumused puudutavad igaüht meist. Iga õiges suunas tegutsema nügitud inimene tähendab riigile tulevikus väiksemat toetuskoormust ja igal eestlasel, kes paremaid otsuseid teeb, on vähem finantsstressi.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehe, Heateo Sihtasutuse ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali artiklisarjas "Kui mina saaksin lahendada..."