MIS ON PILDIL VALESTI? | Kristina Birk-Vellemaa: meie seksuaalhariduses räägitakse palju ohtudest ja liiga vähe naudingutest
Kohustuslik seksuaalharidus on Eestis olnud põhikooli ja gümnaasiumi õppekava osa 27 aastat, üle veerandsajandi. See on ilus arv, aga sellest ei piisa, et olla rahul.
„Naudingust ja mitmekesisusest me vist ei olegi väga rääkinud,“ tõdevad järjekordsed noored mu koolitusel, kui peegeldavad oma mälestusi kooli seksuaalharidusest.
27 aastaga on koolide, noorte nõustamiskeskuste ja seksuaaltervise edendamisega tegelevate mittetulundusorganisatsioonide töö kaudu hakanud langema soovimatute raseduste, abortide ja suguhaigustesse nakatumise arv. See on kindlasti väga oluline tulemus.
Kuid nii uuringutest kui ka mu enda koolitajakogemusest lähtuvalt võib nukralt tõdeda, et noorte meelest on seksuaalharidust koolis liiga vähe, sekspositiivsuse asemel on lähenemine pigem tagajärgede- ja ohtudekeskne, naudingust ja rõõmust räägitakse vähe, mitmekesisuse teema on samuti alakäsitletud.
Noorte meelest on seksuaalsuse teemal ka vanematega kohati pingeline või ebamugav rääkida.
Eestis on seksuaalhariduse puhul kaua väidetud ka seda, et noored eelistavad neid teemasid käsitleda koolis või spetsialistidega, mitte aga oma vanematega. Seetõttu on pandud koolis antavale seksuaalharidusele rohkem rõhku kui vanemaharidusele.
Ebakindlad vanemad ja õpetajad
Väidan nii uuringutele tuginedes kui ka tuhandeid noori ja lapsevanemaid koolitanuna: ebamugavuse põhjuseks ei ole paratamatus, et mõnedest teemadest lihtsalt ei taheta vanematega rääkida, vaid asjaolu, et vanemad tunnevad end seksuaalsusest rääkides ebakindlalt, ja seda tajudes on ebamugav ka noortel. Kahjuks on ebakindlus omane ka paljudele õpetajatele.
Eesti õppekavas käsitletavas seksuaalhariduses lähtutakse maailma terviseorganisatsiooni (WHO) koostatud Euroopa seksuaalhariduse standarditest. Neis standardites on tõenduspõhiselt avatud eri teemad vastavalt vanuseastmetele ning nüansid, millele iga teema juures tähelepanu pöörata. Dokumendis on põhjalikult avatud seksuaalhariduse üldised põhimõtted, mis toetavad hariduse asjakohasust, kättesaadavust, laiapõhjalisust ja kogukondlikkust.
Standardid lähtuvad ka seksuaalõiguste põhimõtetest. Seksuaalharidust puudutavad seksuaalõigused sätestavad aga, et noori puudutavate programmide loomisse peaksid olema kaasatud ka noored. Seda selleks, et programmid vastaksid päriselt nende ootustele ja vajadustele, kelle jaoks need on loodud. Noorte kaasamine aitab tähelepanu juhtida ka kitsaskohtadele ja leida just need lähenemisviisid, mis noori enim kõnetavad.
Noortele, mitte noortega
Eestis on noorte kaasatus aga kindlasti kitsaskoht. Seksuaalharidust luuakse noortele, mitte noortega.
Seksuaalharidus on kogukondlik nähtus. See algab kodust alates lapse sünnist ning jätkub lasteaias ja koolis. Selleks et lapsevanemad, õpetajad ja teised lapse kasvamist ja kujunemist toetavad täiskasvanud oleksid seksuaalkasvatuses ja -hariduses teadlikud ja enesekindlad, tuleb neid toetada, et nad teadmisi ja oskusi omandaksid. Seegi on aga Eestis paraku unarusse jäetud.
Lapsevanemad vajavad seksuaalhariduslikke koolitusi, mida saavad neile pakkuda koolid ja lasteaiad koostöös omavalitsusega. Õpetajad ning teised laste ja noortega töötavad spetsialistid vajavad neile suunatud põhjalikke programme ja materjale, et nad oleksid seksuaalhariduse andmiseks piisavalt teadlikud ja enesekindlad.
Sellel on palju suurem ja sügavam mõju kui üksikuid sutsakaid tegevate külaliskoolitajate tundidel, ehkki need võivad olla tore vaheldus formaalsetele tundidele.
Soovis, et me neid samme lõpuks ometi astuksime, ei ole midagi uut. Küll oleks aga uus olukord see, kui seda soovi ja selget vajadust ka otsustustasandil märgataks, väärtustataks ning sellest lähtuvalt astutaks ka päris ja kestlikke samme nii vanemahariduses, õpetajahariduses kui ka koolikeskkonnas ja noorte kaasamises.
Pelgulinna gümnaasium näitab teed
Seksuaalharidus peab olema kvaliteetne ja kättesaadav, mitte miski, millega tegeldakse siis, kui „tähtsate teemade“ kõrvale mahub. See ei ole keeruline, kuid vajab teadvustamist, tahet ja prioriteetide seadmist. Peagi tööd alustav Pelgulinna riigigümnaasium on sel teel ühe olulise sammu teinud ja alates 2023. aasta sügisest on gümnasistidel võimalik valida põhjalik seksuaalhariduskursus, kus käsitletakse ja uuritakse seksuaalsuse tahke, bioloogilistest kultuurilisteni. Selleks ei olnud vaja muud kui südikat ja selge visiooniga koolijuhti ning koolipere tahet. Võetagu lahkelt eeskuju.
Kui me tahame muuta praegust olukorda, kus noorte, lastevanemate ja spetsialistide arvates on seksuaalharidus napp nii mahult kui ka sisult, peavad eri tasandite otsustajad – ministeeriumidest kohalike omavalitsuste ja koolideni – seda teadvustama (ehk siis meid, noori ja spetsialiste päriselt ka kuulama), tähtsustama ning tegusid tegema, et kvaliteetne ja sekspositiivne seksuaalharidus oleks kättesaadav nii lastele, noortele, lapsevanematele kui ka kõigile laste ja noortega töötavatele spetsialistidele. Ei ole ühtegi veenvat põhjust, miks seda kõike teha ei saa.