Tallinnas iga-aastaselt korraldatav linnakultuuri festival „Tallinn Music Week“ tõstab sel aastal kilbile jätkusuutliku elukeskkonna teema ja sellega seotult linnakeskkonna ligipääsetavuse erivajadustega, puudega inimestele. Mida kättesaadavam on elukeskkond erivajadusega inimestele, seda rohkem on neid sõna otseses mõttes näha ja seda rohkem oskame ühiskonnas erivajadustega arvestada. Sealjuures nende vajadustega õppimise, töötamise ja vaba aja veetmise puhul.

Koostöös MTÜ-ga Ligipääsetavuse Foorum kaardistasime Tallinn Music Weeki pealavade seisu. Tuleb tunnistada, et seitsmeteistkümnest lavast olid täielikult ligipääsetavad neli ja piiratud ligipääsuga neli. Samas olid mitmed hoonete/lavade esindajad hea meelega nõus rakendama ajutisi lahendusi, et liikumispiirangut maandada. Olgu selleks siis teisaldatav teleskoopiline kaldtee või ka töötaja kontakttelefon, et abi pakkuda. Või võimalus kasvõi ühe parkimiskoha invakohaks tegemisel.

Liikumispuudega inimeste peamine soov on rohke ja asjakohane info ligipääsetavuse kohta. Meie praeguse elukeskkonna raske ligipääsetavus on sundinud enamikke liikumispiiranguga inimesi igapäevastele väljakutsetele. Vaeva aitaks kõvasti leevendada teadmine, milleks tuleb kohalesaamise nimel valmis olla.

Juhul kui meil puudub rahaline võimekus oma hooneid ligipääsetavaks muuta, peaks sellekohane asjalik info olema kättesaadav. Esimesed sammud info levitamiseks on juba tehtud. Näiteks annab võrdõigusvoliniku büroo välja ligipääsetavuse märki „Siia saab!“ ja nende kodulehel on võimalik kõigil lihtsal moel testi täites saada esmane tagasiside oma ettevõtte või eluruumi ligipääsetavusest. Portaalis Liikumisvabadus.invainfo.ee on võimalik leida ligipääsetavuse infot päris paljude ühiskondlike-, äri ja kaubandus-, haridusasutuse, kulutuuri ja vabaaja asutuste kohta, kuid suur enamus neist on puudu, eriti kauplused ja kultuuriasutused.

Ent arusaam, et erivajadusega inimesed tarbivad vaid meditsiini- ning hoolekandeteenuseid ning ringlevad oma ärkveloleku aja ainult neis hoonetes, on ekslik. Meenutan siiani ühe ratastoolis härrasmehe kirjeldust sellest, kuidas ta otsis mööda linna söögikohta oma juubeli tähistamiseks. Tema 20 sõpra pidid tunde kulutama sellele, et leida kohta, kus saaks ratastooliga välisuksest sisse, teenindussaalis liikuda ja tualetti.

Kulule järgneb tulu

Suur osa meie erivajadusega inimestest on praegu veel vähe maksujõulised, aga Eestis käib ju aastas ka miljoneid turiste, kelle arvu saaks liikumispuudega inimeste võrra suurendada. Ligipääsetavuse suurendamine on teenusepakkujale esialgu kulu, aga hiljem on ka reaalne rahaline tulu tagatud.

Tervisest tingitud erivajadustega inimeste ligipääsetavuse suurendamine mõjutab otseselt positiivselt ka teiste ühiskonnagruppide liikumisvõimalusi. „Kaasava elukeskkonna juhendi“ kohaselt vajab ratastoolis liikuv inimene pea sama palju ruumi kui eakas liikleja. Kaldteede ristkasutuse võimalus ratastoolide, lapsevankrite ja jalgrataste poolt on üheselt selge. Lülitite, siltide ja kätekuivatite kõrgus ratastooli kasutajale on sama, mis lapsele.

Kaasavad korterelamud

Kuna suurema toetusvajadusega inimeste hulk rahvastikus kasvab, aitaks kogukondlikku lõimumist ja hoolekandeteenuste jätkusuutiku ülalpidamist see, kui uusarendatavad korterelamud rajada kaasavamalt. Esimesel korrusel võiks olla ilma soklikorruseta otse maapinnalt sisenemisega ligipääsetavad ruumid, kuhu võiks selle kvartali eakamad või erivajadusega inimesed elama asuda. See tagaks nende elu jätkumise tuttavas elukeskkonnas, kus nad saavad olla iseseisvamad. Eluruumide kõrval võiks tekkida ka üldkasutatavad ruumid päevahoiuks või näiteks ühistu pesula. Selline ruumilahendus annaks võimaluse rohkemateks kogukonnaalgatusteks ja kasvataks elukeskkonna turvalisust.

Inimese tervise kõrvalekalle või häire muutub puudeks koostoimes suhtumuslike ja keskkondlike takistustega, tõkestades ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Alustades ligipääsetavuse suurendamisest jõuame erivajadustega inimeste majandusliku toimetuleku, eneseteostuse ja iseseisvuse suurenemiseni.

Kuna puue on suhteline mõiste, võime kõik olla erivajadusega. Kui me ei oska teise inimese vajadusi näha, hoolime siis vähemalt sellest, et meil endil oleks hea näiteks lühinägelikkuse korral märgistatud treppidest liikuda või lapsevankriga hoonete automaatselt avanevatest ilma lävepakuta ustest siseneda.

Nii liikumispuude kui psüühikahäirega inimesed ja eakad vajavad tähelepanu ja meie teadlikkus ning vastutus kogukonna kui terviku toimimise eest peab kasvama. Ja ärme unusta, et sellest ei võida mitte ainult ühiskond, vaid me kõik.