Meeskonnaga liitus ka Heateo SA partner Tarmo. Tutvustasin talle tekkinud mõtteid lõunasöögi käigus. Tarmo kuulas ja sõnas: “Elevandiluust tornis head strateegiat kokku kirjutada ei saa. Vaja on lips eest ära võtta, käised üles käärida ja minna kaevikutesse vaatama, mida Convictuse inimesed igapäevaselt teevad.”

Järgmised nädalad veetsingi küsides ja kuulates, kohtudes süstivate sõltlastega, sõltuvuse kontrolli alla saanud inimestega, uimastite ostmiseks vargile läinud ja kinni pandud inimestega, süstlavahetajatega. Heateo blogi arhiivis on pikem lugu “Süstla orjad” kogetu kohta tänaseni üleval.

Re-hab keskus, mis selle töö tulemusel sündis, ei muutunud küll kunagi majanduslikult jätkusuutlikuks ning lõpetas seetõttu paari aastaga oma tegevuse, kuid selle ajaga sai sealt abi sadu noori süstivaid sõltlasi ja nende pereliikmeid. Oluline enamus neist olid puhtad ka hilisemate järeluuringute käigus. Sihtgruppi kaasates oli sündinud väga mõjus lahendus.

Vähe on lahendusi sotsiaalprobleemidele, mis disainitakse kontoriseinte vahel, tehakse valmis ja siis abivajajad tulevad ning saavadki reaalset abi. Mõjusate lahenduste loomiseks tuleb inimestega rääkida. Sihtgrupi liikmed oskavad enamasti öelda, mis on nende vajadused ning võibolla isegi seda, kuidas nendele vajadustele vastata. Mõjusaimad sotsiaalsed programmid on tihti sündinud kas sellest, et nende looja on ise lahendust vajanud või on lähedalt tutvunud vajadusega (nt sõbra või lähedase kaudu). Isegi juhul, kui algne idee on sündinud kellegi peas näiteks akadeemilise töö tulemusel, siis tegelikkuses mõjusaim lahendus sünnib ikkagi sihtgrupiga rääkides, nende vajadusi kuulates.

Miks me siis ei räägi inimestega? Peamiselt sellepärast, et me ei julge, ei oska või ei pea seda oluliseks. Inimestel on Eestis vähe suhtluskannatlikkust. Kui pöördute tänaval võõra inimese poole, siis ilmselt ta alguses vastab teile naeratades või vähemalt mitte pahaselt. Kui ta aga paari vahetatud fraasi tulemusel ei mõista, mida te soovite või tundub see talle kohatu, järgneb juba pahameel. Lihtne näide - inimene, kellele ühistranspordi kasutamine pole igapäevane, siseneb maakonnaliini bussi ja soovib bussijuhilt osta piletit. Bussijuht palub viisakalt asetada puutekaardi vastu makseterminali. Sõitja ei mõista kohe hoobilt, millist kaarti silmas peetakse ja pakub pangakaarti. Bussijuhi järgmine fraas on juba öeldud ärritatud häälel. Kui ka siis ei järgne juhi jaoks harjumuspärast käitumist sõitja poolt, muutub näoilme ja suhtlusmaneer juba selgelt pahaseks. Suurema suhtluskannatlikkusega ühiskondades kuulaksid ja seletaksid inimesed rahulikult ja naeratades tükk aega enne, kui hakkaksid kahtlustama, et teine sihilikult rumalat mängib.

Vähese suhtluskannatalikkuse tõttu on harva kuulda lauset: “Kuulge, räägime korra, kuidas probleem ühiselt ära lahendada!” Kui inimesed näevad kogukonnas või ühiskonnas probleemi, siis enamasti sellest kas jalutatakse mööda või hakatakse üksi lahendama. Teisi kaasa kutsuma ei minda, sest on ebameeldiv, kui sind ei kuulata ära või suhtutakse pahaselt ja tõrjuvalt. Paljude inimeste jaoks üks ebameeldivamaid kogemusi on korteriühistu koosolek. Seal ei saa suhtluspartnereid valida, ometi on kohati möödapääsmatu ühiselt arutada ja otsustada. Kindlasti on ka väga hästi juhitud ja meeldivat suhtluskogemust pakkuvaid ühistu koosolekuid, aga oma töös argumenteeritud suhtlemise koolitajana kuulen sageli, et koosolekutel nähvatakse, virisetakse, ei räägita asjast, ei olda konstruktiivsed, pahandatakse.

Paar nädalat tagasi olin parajasti viimas kodus ülejäänud pakendeid pakendikonteinerisse, kui mõned majad eemal elav tädi küsis tänaval tõredalt: “Sul oma maja juures ei ole prügikasti või?” Oleksin võinud lihtsalt vaikides edasi minna või vastu nähvata, et tehku omale valla jäätmekäitluskord selgeks. Mul oli ju õigus, mina olin oma pakendid õigesse kohta viinud. Selle asemel jäin seisma ja selgitasin talle rahulikult, millised on tema ühistu konteinerid ja milline valla tellitud pakendikonteiner, mille eest tema ühistu ei maksa, kuigi see nende maja kõrval seisab. Saime mõlemad toreda suhtluskontakti ja loodetavasti pöördub tädi järgmise inimese poole juba sõbralikumalt.

Vähese suhtluskannatlikkuse põhjuseid ei pea kaugelt otsima. Kui kodus ema või isa korra ütleb rahulikult, et tee tuba korda ja järgmine kord juba käratab, siis sealt see tulebki. Tänased põlvkonnad on kasvanud vanematega, kes olid stressis, ühiskonnas allasurutud kodanike ja inimestena ning kellele keegi suhtlusoskuseid ei õpetanud. Loodan, et vähemalt osad tänased põlvkonnad kasvavad suurema suhtluskannatlikkusega kodudes, sest vanemad tunnevad ennast ühiskonnas kindlamalt ja turvalisemalt ning on seetõttu rõõmsamad ja rahulikumad.

Suhtlemisoskuste ja suhtluskannatlikkuse arendamine Eestis võiks niisiis olla üks suurima mõjuga sotsiaalseid projekte üldse. Kuid rääkida julgemine ja oskamine ning teineteise kuulamine ei paranda mitte ainult igapäevase elu kvaliteeti. Palju süsteemseid sotsiaalseid probleeme jääks olemata või leeveneks, kui inimesed oskaksid kas omavahel või võimalike aitajatega suhelda. Õpetajate väljakutsed koolides on tihti rohkem seotud suhtlemisoskustega, kui metoodika või õppevahenditega. Toomas Trapido tõi ühes varasemas NuLa sarja artiklis välja näite, kus Chicago vanadekodu ja Brasiilia kooli õpilastele vahel loodi videosuhtluse kanal, mis oli väärtuslik mõlemale osapoolele.

Arvamusfestival on veel üks suurepärane näide ühiskondliku probleemi suhtlemispõhisest lahendusest. Festivali loomise eesmärk oli tuua kokku, suhtlusmullidest välja inimesed, kes igapäevaselt elavad teineteise kõrval, aga lihtsalt ei räägi omavahel ega kuula teineteist, kuigi suhtlemine mõlemale väärtust looks. Eestit arvestades tuli kirja panna ka seitsmepunktiline hea arutelutava, et see suhtlemine konstruktiivsena püsiks. Arenenud ühiskonnas poleks seda vaja olnud, enamik arutelutava punkte puudutab suhtlemise baasoskuseid. Näitkes punkt 3: “Kuulame – kuulamine on sama oluline kui kõnelemine”.

Ajas veidi tagasi vaadates meenuvad 2009. aastal toimunud Minu Eesti mõttetalgud, mis tõid aruteludeks kokku mituteist tuhat eestimaalast ning mille tulemusel loodi ridamisi häid lahendusi, ühinguid ja ettevõtteid ning tehti tuhandeid tunde ühist tööd riigi ja kogukonna heaks. Kordan ülalöeldud mõtet - mõjusate lahenduste loomiseks peavad inimesed teineteisega rääkima ja teineteist kuulama.

Siiski, mitte igasugune suhtlemine ei vii edasi. Oluline on see, et koosolek või arutelu oleks hästi juhitud. Väärtust loovad arutelud on sellised, kus kõik osalejad saavad sõna ja julgevad öelda oma arvamuse, kus kõik kuulatakse ära ilma neid katkestamata, kuid kus samas keegi ei kuritarvita teiste aega ning ei unusta ennast rääkima. Isiklike ja emotsionaalsete süüdistuste asemel valitseb argumenteeritud, teemakohane mõtetevahetus.

Linnar Viik ütles kunagi, et ta võib välja pakkuda neli täiesti uudset ideed päevas, aga see ei ole innovatsioon. Innovatsioon on see, kui nende ideede pealt sünnivad toimivad ja mõjusad lahendused. Mistahes nupuka sotsiaalse lahenduse elluviimisel on seega ühelt poolt oluline rääkida sihtgrupi inimestega, kuid teiselt poolt on ka tiimi omavaheline suhtlemine võtmetähtsusega.  Kui see ei toimi või tiimi liikmed lähevad lausa omavahel tülli, jäävad lahendused realiseerimata, isegi kui nad algselt olid väga nupukad.

Suhtluskannatlikkus on märk ühiskonna tegelikust arengutasemest ja siin üle oma varju ei hüppa. Kui teeme riigi ja rahvana valikuid, mis suurendavad inimeste rõõmu ja turvatunnet, siis tasapisi, põlvkondadega kasvab ka suhtluskannatlikkus. Suhtlusoskuseid on aga võimalik õppida ja õpetada. Üks osa peaaegu igast sotsiaalselt mõjusast lahendusest peitubki suhtlemisoskuste arendamises.

Vähe on eestimaalasi, kes restoranis hakkaks praetaldrikust toitu peoga suhu kühveldama, palju rohkem aga neid, kes teiste peale häält tõstavad või isiklikke teravusi ja hinnanguid pilluvad. Ma unistan Eestist, kus normaalsed suhtlusoskused on sama levinud kui normaalsed lauakombed. Kus igaüks oskab hästi rääkida ning saab kogeda tunnet ja teadmist, et teda ka kuulati, kuuldi ja mõisteti. 

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes artiklisarjas "Kuidas mina lahendaksin ühte ühiskondlikku probleemi?"