MIS ON PILDIL VALESTI? | Daniel Vaarik: kas sa lähed ka närvi, kui keegi ütleb, et mõni asi on võimatu? Siin on retsept „võimatu“ ärategemiseks
"Ma ei tea, kas sul, hea lugeja, on kombeks närvi minna, kui keegi ütleb, et mõni asi on võimatu. Mul läheb küll sellise asja peale pulss lakke, ilmselt tuleb põhjusi otsida lapsepõlvest. Nagu Marty McFly, kellele ei meeldinud, kui talle öeldi, et ta on argpüks, lähen ma endast välja, kui keegi ütleb, et 10 miljonit e-residenti, autovaba linn või Eesti oma kosmoselaev on võimatu," kirjutab Levila asutaja Daniel Vaarik Eesti Päevalehe NULA-sarjas.
Daniel Vaarik
Tõtt-öelda olen paaril korral isegi töökohta vahetanud, et skeptikutele tõestada, et mingi asi on ikkagi võimalik. Tulemus? Nii ja naa. Tihti selgub, et skeptikutel on rohkem õigus, kui ma alguses arvasin.
Sest keerulised asjad ongi võimatud, kui neid üksi ajada. Ent nad ei ole võimatud, kui neisse usub mitu inimest, kes ühendavad oma jõu ühise eesmärgi nimel.
Seega, minu arvates on nende asjade võimalikkus seotud pigem sellega, kas inimesi on võimalik veenda keeruliste asjade nimel pingutama.
Skeptikute arvamus on sellisel juhul isetäituv ootus. Nad tõrguvad kaasa uskumast! Vaidluse tulemus muudab reaalsust ja kõik hakkab meenutama mingit kvantfüüsika probleemi: kui suudan skeptikuid veenda, siis ongi võimalik, kui ma ei suuda, siis ongi võimatu.
Hea lugeja, oled sa veel minuga? Enam ma kvantfüüsikast ei räägi.
Võib-olla ma poleks ka kaasa läinud oma kunagise naabri Tõnu Pekki ideega asutada uus pensioniühistu, mille nimeks sai Tuleva, kui poleks olnud neid, kes ütlesid, et selline pensioniühistu pole meie riigis võimalik.
Tuleva algas õigest otsast ehk liikmete kogumisest. Kogu projekti oli sisse kirjutatud idee, et kui umbes 3000 inimest on valmis oma pensionisamba varad kokku panema, saab palju parema pensionifondi teha. Vähemaga pole mõtet – kulud oleksid liiga suured.
Esimesed liitujad on nõus liikmeks astumise tasu maksma, ja kui osa inimesi on nõus algkapitali kokku panema, siis see projekt tuleb. Muidu ei tule. Aga kas Tulevat teha oli lihtne?
Kurat… ei olnud. Minu roll polnud nii suur, kuid nägin kõrvalt, kuidas Tõnu, Priit, Kristel, Annika ja teised nägid kuude kaupa vaeva, et mõttekaaslasi leida, kapitali koguda, pehmelt öeldes skeptiliste ajakirjanikega rääkida, seejärel uuesti mõttekaaslasi otsida, kuude kaupa inimestele helistada: „Tule liikmeks, panusta kapitali, kutsu sõbrad ka punti.“
Seda muude tööde ja sageli ka pereelu kõrvalt. Lõputud esinemised investeerimisklubides, seminaridel, üritustel, tulemuseks mõni huviline korraga.
Kuid Tuleva on olemas. Nüüd kogub seal pensioni 65 000 inimest. See ei olnud võimatu, see oli lihtsalt keeruline projekt.
Midagi sarnast toimus eelmisel suvel Hiiu Lehega. Mulle helistas Hiiumaaga seotud Keit Kasemets ning ütles, et plaan on saada kokku 25 asutajat, kes ostavad pankroti veerel olevalt omanikult ära Hiiu Lehe ja teevad sellest kogukonnalehe.
Palju on räägitud sellest, et kohalik meedia hääbub. Hiljuti oli hingusele läinud Põlva ajaleht Koit. Tundus suhteliselt võimatu idee, kuid 25 asutajat on 25 uskujat. Hästi, teeme ära. Nii juhtuski, et minust sai Hiiu Lehe 4% osanik. Ilma, et ma õige hiidlanegi oleksin.
Keidu kõnest on peaaegu aasta mööda ning me võime raporteerida, et Hiiu Leht on elus ja areneb. Lehel on äge peatoimetaja Piret Eesmaa, leht on võitnud ajalehtede konkursil kujundusauhinna ja selles ilmub lugusid, millest räägitakse üle Eesti.
Kas see on lihtne olnud? Ei, kaugeltki mitte. Pigem on see ime.
Kas selline ime võiks korduda üle Eesti? Võib-olla. Pakun mõned pidepunktid neile, kes tahaksid oma kohaliku meediakanali luua.
Kogu 25 kohalikku või kohalike juurtega asutajat, kellel oleks võimalik investeerida 5000−10 000 eurot. Selle eest saab igaüks võrdse 4% osaluse. Leia esimesed 50−100 tellijat, kes on valmis tegema ettemaksu. Sellest koguneb algkapital ehk jooksurada.
Leia üks-kaks inimest, kes on nõus järgmise kuue kuu jooksul väga palju vaeva nägema selleks, et projekt käima joosta. Tõenäoliselt saab selline kanal tekkida ainult siis, kui on piisavalt suur kogukond, vähemalt 10 000 inimest. Ja siis proovi. Edu pole garanteeritud. Aga kui piisavalt paljud midagi väga tahavad, siis võib juhtuda uskumatuid asju ehk imesid.
Sest keerulised asjad ongi võimatud, kui neid üksi ajada. Ent nad ei ole võimatud, kui neisse usub mitu inimest, kes ühendavad oma jõu ühise eesmärgi nimel.
Seega, minu arvates on nende asjade võimalikkus seotud pigem sellega, kas inimesi on võimalik veenda keeruliste asjade nimel pingutama.
Skeptikute arvamus on sellisel juhul isetäituv ootus. Nad tõrguvad kaasa uskumast! Vaidluse tulemus muudab reaalsust ja kõik hakkab meenutama mingit kvantfüüsika probleemi: kui suudan skeptikuid veenda, siis ongi võimalik, kui ma ei suuda, siis ongi võimatu.
Hea lugeja, oled sa veel minuga? Enam ma kvantfüüsikast ei räägi.
Võib-olla ma poleks ka kaasa läinud oma kunagise naabri Tõnu Pekki ideega asutada uus pensioniühistu, mille nimeks sai Tuleva, kui poleks olnud neid, kes ütlesid, et selline pensioniühistu pole meie riigis võimalik.
Tuleva algas õigest otsast ehk liikmete kogumisest. Kogu projekti oli sisse kirjutatud idee, et kui umbes 3000 inimest on valmis oma pensionisamba varad kokku panema, saab palju parema pensionifondi teha. Vähemaga pole mõtet – kulud oleksid liiga suured.
Esimesed liitujad on nõus liikmeks astumise tasu maksma, ja kui osa inimesi on nõus algkapitali kokku panema, siis see projekt tuleb. Muidu ei tule. Aga kas Tulevat teha oli lihtne?
Kurat… ei olnud. Minu roll polnud nii suur, kuid nägin kõrvalt, kuidas Tõnu, Priit, Kristel, Annika ja teised nägid kuude kaupa vaeva, et mõttekaaslasi leida, kapitali koguda, pehmelt öeldes skeptiliste ajakirjanikega rääkida, seejärel uuesti mõttekaaslasi otsida, kuude kaupa inimestele helistada: „Tule liikmeks, panusta kapitali, kutsu sõbrad ka punti.“
Seda muude tööde ja sageli ka pereelu kõrvalt. Lõputud esinemised investeerimisklubides, seminaridel, üritustel, tulemuseks mõni huviline korraga.
Kuid Tuleva on olemas. Nüüd kogub seal pensioni 65 000 inimest. See ei olnud võimatu, see oli lihtsalt keeruline projekt.
Midagi sarnast toimus eelmisel suvel Hiiu Lehega. Mulle helistas Hiiumaaga seotud Keit Kasemets ning ütles, et plaan on saada kokku 25 asutajat, kes ostavad pankroti veerel olevalt omanikult ära Hiiu Lehe ja teevad sellest kogukonnalehe.
Palju on räägitud sellest, et kohalik meedia hääbub. Hiljuti oli hingusele läinud Põlva ajaleht Koit. Tundus suhteliselt võimatu idee, kuid 25 asutajat on 25 uskujat. Hästi, teeme ära. Nii juhtuski, et minust sai Hiiu Lehe 4% osanik. Ilma, et ma õige hiidlanegi oleksin.
Keidu kõnest on peaaegu aasta mööda ning me võime raporteerida, et Hiiu Leht on elus ja areneb. Lehel on äge peatoimetaja Piret Eesmaa, leht on võitnud ajalehtede konkursil kujundusauhinna ja selles ilmub lugusid, millest räägitakse üle Eesti.
Kas see on lihtne olnud? Ei, kaugeltki mitte. Pigem on see ime.
Kas selline ime võiks korduda üle Eesti? Võib-olla. Pakun mõned pidepunktid neile, kes tahaksid oma kohaliku meediakanali luua.
Kogu 25 kohalikku või kohalike juurtega asutajat, kellel oleks võimalik investeerida 5000−10 000 eurot. Selle eest saab igaüks võrdse 4% osaluse. Leia esimesed 50−100 tellijat, kes on valmis tegema ettemaksu. Sellest koguneb algkapital ehk jooksurada.
Leia üks-kaks inimest, kes on nõus järgmise kuue kuu jooksul väga palju vaeva nägema selleks, et projekt käima joosta. Tõenäoliselt saab selline kanal tekkida ainult siis, kui on piisavalt suur kogukond, vähemalt 10 000 inimest. Ja siis proovi. Edu pole garanteeritud. Aga kui piisavalt paljud midagi väga tahavad, siis võib juhtuda uskumatuid asju ehk imesid.