Vähem kui kaks aastat tagasi, 2014. aasta Kääriku metsaülikoolis jõudsime umbes sadakonna kaasteelisega arusaamani, et ilmselt on lähiminevikku jäänud kaks vastandpoolust. Esiteks „lollid ärimehed”, kelle jaoks toetustegevuse mõõdupuu on silmatorkavasse kohta üles pandud logo suurus. Teiseks „suured kunstnikud”, kelle loomingust mitte keegi peale nende endi ei pea aru saama või ei tohigi aru saada.

Praegu, 2016. aasta kevadel on sotsiaalse sidususe küsimused teravamad kui kunagi varem. Kodanikud ei seosta end Eesti edusammudega, ei tunta rõõmu majandusarengust ega muust heaolu kasvust, mida statistika näitab. Meid lõhestavad pidevad diskussioonid kooseluseaduse, pagulaste, Euroopa rahatrüki või NATO sõdurite üle. Ometigi suudame oma erimeelsused kõrvale jätta, kui kaalul on mõni tõeliselt suur või oluline asi. Või kui on põhjust siiralt rõõmustada – nagu olümpiavõidu või laulupeo puhul.

Ühiskonna vähendatud koopia

Julgen väita, et ettevõte toimib nagu ühiskonna vähendatud koopia. Juhtkonna sõnumid, otsused, uued tooted ja paljud teised asjaolud leiavad nii pooldajaid kui ka kritiseerijaid. Mõni otsus paneb töötajad „jalgadega hääletama”, teinekord aga loob ettevõtte kuvand ukse taha töösoovijate järjekorra. Üks on aga ikka sama: töö peab olema huvitav ja kõige eeldus on korralik palk. Paljudele inimestele on üha olulisem ka see, kas ja kuidas panustab ettevõte ühiskonna arengusse ja kas temal kui töötajal on võimalik selles kaasa lüüa.

Mis väärtust loob ettevõtlus ühiskonnas? Kindlasti palga- ja maksutulu, omanike heaolu. Ent pilt on palju laiem. Eesti ettevõtted on osa Eesti subkultuuride paletist, igas ettevõttes on omad ühised tavad ja traditsioonid, mis loovad omaette kultuuri. Ettevõtted saavad oma subkultuuri kaudu kaasa aidata mõne südamelähedase probleemi lahendamisele.

Juhina saan siinkohal tuua Swedbanki näite. Me oleme märganud, et Eesti haridussüsteem võidaks tihedamast seotusest n-ö päriselu ja mitmesuguste erialadega. Kümme aastat tagasi olime programmi „Noored kooli” üks asutajaid ning sellest välja kasvanud algatust „Tagasi kooli” toetame samuti nõu ja jõuga. Mõlemad organisatsioonid toovad koolidesse kogemusi ja teadmisi muudest eluvaldkondadest – kas mõneks külalistunniks või lausa kaheks aastaks. Põhitegevusega seotult on Swedbanki fookuses rahatarkust ja digiteadlikkust parandada. Praeguseks tegutseb meil külalisõpetajatena üle 400 töötaja. Igal inimesel ja ettevõttel on eri elualadelt teadmisi, mida nad saavad praeguste koolilaste ehk tulevaste töötajatega jagada.

Eelmisel suvel astusime veel ühe sammu: andsime oma töötajatele ühe vaba päeva, veidi raha ja võimaluse täita see päev vabatahtliku tegevusega, valides ise sobiv valdkond ja tegutsedes koos meeskonnaga. Inimestele antud vabadus tasus ennast igati ära: nägime 80 heateo sündimist, umbes 1200 ehk pooled meie töötajad panid käed külge seinast seina teemadel. Kõik tehti algusest peale ise: igaüks sai veenda töökaaslasi selles, miks just tema idee on parim, ühiselt valiti sobivaim, ühiselt teostati. Märgati, otsustati ja tehti ära.

Mõelge, kus saate hoogu anda

Arvan, et juht peab kuulama ja tajuma ümberringi toimuvat. Kõigepealt töös, aga ka ühiskondlikul tasandil. Mis inimesi rõõmustab, mis neid kurvastab? Kas meie ettevõte saaks aidata vajalikku muudatust algatada või sellele hoogu anda? Ja siis peab juht tegutsema. Alati ei ole vaja muretseda selle üle, kas Eesti sai kohe, nüüd, täna paremaks. Isegi kui panus tundub olevat väike, on see abivajajale suur asi.

Ja see, kellel on kitsas käes, peaks seda julgemalt väljendama. Abi otsida pole häbiasi. Eesti on väike: me kõik tunneme kedagi, kes tunneb kedagi, kes saab aidata. Iga eestimaalane peab tundma, et ta on vajalik, ja mitte kedagi ei tohi maha jätta.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes