Toomas Trapido: Võtame kasutamata rikkuse kapist välja
Meie jõud on alakasutatud. Kogukonnatunne ja koostöörõõm aitab kasutamata ressursid käiku lasta.
Viimastel kümnenditel on suurt tähelepanu äratanud esmapilgul üpris tavalised mööbliesemed – kapid. Arutletakse kapi sisu üle ja tullakse kapist välja.
Tundub, et meie kõigi kapid peidavad varandust, mille olemasolu oleme unustanud ja mis seetõttu väärtust juurde ei loo. Kuid enne kappi sukeldumist alustagem teisest otsast.
Viimastel kümnenditel on suurt tähelepanu äratanud esmapilgul üpris tavalised mööbliesemed – kapid. Arutletakse kapi sisu üle ja tullakse kapist välja.
Tundub, et meie kõigi kapid peidavad varandust, mille olemasolu oleme unustanud ja mis seetõttu väärtust juurde ei loo. Kuid enne kappi sukeldumist alustagem teisest otsast.
Julgen ehk pisut ketserlikult väita, et märgatavat rahahulga suurenemist pole Eesti ühiskonnas (just nimelt ühiskonnas, mitte ainult majanduses) lähitulevikus oodata. Samal ajal on inimeste põhieesmärgid – igakülgne turvalisus, head suhted lähikondsetega, eneseteostus ja õnnepüüdlus – püsinud muutumatuna.
Arvatakse, et neid eesmärke aitab saavutada majanduskasv ehk rahahulga kasv ühiskonnas, ja selle arvamuse seangi mõningase küsimärgi alla.
Kas suudame maksta tõeliselt väärilist palka õpetajatele, päästjatele, tervishoiutöötajatele, politseinikele ja teistele avalikku huvi teenivatele inimestele? Kas meil on võimalik tervena püsida selleks kuigi palju kulutamata? Kuidas suudame luua olukorra, kus tõepoolest mitte keegi, eelkõige ükski laps, ei peaks olema tühja kõhuga ja peavarjuta? Kas saame omalt poolt teha midagi selleks, et inimene leiaks esmalt üles oma unistused ja toetatuna nende poole liikudes ei peaks pidevalt aseainet otsima ajutist leevendust pakkuvatest mõnuainetest?
Vastustes nendele küsimustele on raha ainult üks komponent.
Kasutamata võimalused
Liigume kapile lähemale. Kõigepealt: looduses raiskamist peaaegu ei esine, kõik kasutatakse kiiresti ära ja loodus tervikuna toimib ääretult efektiivselt. Ometigi kipume ühiskonnas tohutult raiskama, alates toidust kuni aja ja inimeste hea tahteni välja.
Mis on aga selles kapis peidus? Kapis on meie oskused, tahe, koostöörõõm, usaldus ja kogukonnatunne. Ühiskonnana kasutame potentsiaalist ehk 20%, jättes kapi ülejäänud sisu kasutult seisma. Miks?
Põhjuseid on mitu: tunne, et initsiatiivi karistatakse, vahepeal äärmustesse liikunud individualism, mis-nüüd-mina-eelhoiak, ühiskondlikele probleemidele loovate lahenduste pakkujate naeruvääristamine ja tihti ka võimupositsioonil olijate hirm muutuste (loe: ellujäämise) ees. Kui kasutame seda 80% lisapotentsiaali, võivad sündida suuremad ja väiksemad imed. Mõtete sütitamiseks toon esile mõne idee eri valdkondadest.
Esiteks terviseringid, millest kasvab välja ühistuline tervisekindlustus, mõõdetavalt parem tervis ja väiksemad kulud ühiskonnale. Just selline algatus on Rõuge valla tervisetundide programm, milles palutakse vallaelanikel tervisepäevikut pidada. Kui suve alguseks 10 000 tervisetundi kokku saadakse, investeerib vald 5000 eurot enim toetust pälvinud idee teoks tegemiseks.
Teiseks, nüüdseks juba normaalsuseks saanud talguid võiks teha mitte üks kord, vaid 12 korda aastas. Iga kuu saaks mitmesajas või lausa tuhandes paigas üle Eesti üks suurem või väiksem asi jälle ära tehtud.
Talgud on ka hea näide, kuidas Eestis sündinud algatus võetakse suure rõõmuga üle ka mujal maailmas.
Kolmandaks, vanadekodude ja haridusasutuste koostöö – edukad juhtprojektid on end juba tõestanud.
Lihtsaim variant on noorte ja eakate regulaarsed ühistegevused. Abiks on ka tehnoloogia: Chicago vanadekodu elanikud õpetavad Brasiilia kooli õpilastele videosuhtluse teel inglise keelt. Mõlemad osapooled on õnnelikud, ühed saavad suhelda ja teised keelt õppida.
Pane seeme mulda!
Viskan õhku veel mõne teostust vääriva idee: ühine töökoda tööriistade laenutuse ja tööõppe võimalusega, sotsiaalsete jagamisplatvormide laialdasem kasutamine ja toidu veel kiirem toimetamine sealt, kus seda üle jääb, sinna, kus seda vaja läheb.
Hirmud ja muud rämpsdogmad võiks kompostida. Looduses toimib kompost viljakust loova kasvukeskkonnana. Seega hakkavad mittevajaliku kompostimise tagajärjel kasvama kenad tõhusalt toimivate lahenduste idud.
Sedalaadi kasvulava on ka SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Heateo SA loodud nupukate lahenduste konkurss (vt lahendus.kysk.ee). Kui sul on tunne, et tead lahendust, mis võib kasvada suureks puuks, siis uuri asja ja võta osa! Mis neid aardeid ikka kapis hoida.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes.
Arvatakse, et neid eesmärke aitab saavutada majanduskasv ehk rahahulga kasv ühiskonnas, ja selle arvamuse seangi mõningase küsimärgi alla.
Kas suudame maksta tõeliselt väärilist palka õpetajatele, päästjatele, tervishoiutöötajatele, politseinikele ja teistele avalikku huvi teenivatele inimestele? Kas meil on võimalik tervena püsida selleks kuigi palju kulutamata? Kuidas suudame luua olukorra, kus tõepoolest mitte keegi, eelkõige ükski laps, ei peaks olema tühja kõhuga ja peavarjuta? Kas saame omalt poolt teha midagi selleks, et inimene leiaks esmalt üles oma unistused ja toetatuna nende poole liikudes ei peaks pidevalt aseainet otsima ajutist leevendust pakkuvatest mõnuainetest?
Vastustes nendele küsimustele on raha ainult üks komponent.
Kasutamata võimalused
Liigume kapile lähemale. Kõigepealt: looduses raiskamist peaaegu ei esine, kõik kasutatakse kiiresti ära ja loodus tervikuna toimib ääretult efektiivselt. Ometigi kipume ühiskonnas tohutult raiskama, alates toidust kuni aja ja inimeste hea tahteni välja.
Mis on aga selles kapis peidus? Kapis on meie oskused, tahe, koostöörõõm, usaldus ja kogukonnatunne. Ühiskonnana kasutame potentsiaalist ehk 20%, jättes kapi ülejäänud sisu kasutult seisma. Miks?
Põhjuseid on mitu: tunne, et initsiatiivi karistatakse, vahepeal äärmustesse liikunud individualism, mis-nüüd-mina-eelhoiak, ühiskondlikele probleemidele loovate lahenduste pakkujate naeruvääristamine ja tihti ka võimupositsioonil olijate hirm muutuste (loe: ellujäämise) ees. Kui kasutame seda 80% lisapotentsiaali, võivad sündida suuremad ja väiksemad imed. Mõtete sütitamiseks toon esile mõne idee eri valdkondadest.
Esiteks terviseringid, millest kasvab välja ühistuline tervisekindlustus, mõõdetavalt parem tervis ja väiksemad kulud ühiskonnale. Just selline algatus on Rõuge valla tervisetundide programm, milles palutakse vallaelanikel tervisepäevikut pidada. Kui suve alguseks 10 000 tervisetundi kokku saadakse, investeerib vald 5000 eurot enim toetust pälvinud idee teoks tegemiseks.
Teiseks, nüüdseks juba normaalsuseks saanud talguid võiks teha mitte üks kord, vaid 12 korda aastas. Iga kuu saaks mitmesajas või lausa tuhandes paigas üle Eesti üks suurem või väiksem asi jälle ära tehtud.
Talgud on ka hea näide, kuidas Eestis sündinud algatus võetakse suure rõõmuga üle ka mujal maailmas.
Kolmandaks, vanadekodude ja haridusasutuste koostöö – edukad juhtprojektid on end juba tõestanud.
Lihtsaim variant on noorte ja eakate regulaarsed ühistegevused. Abiks on ka tehnoloogia: Chicago vanadekodu elanikud õpetavad Brasiilia kooli õpilastele videosuhtluse teel inglise keelt. Mõlemad osapooled on õnnelikud, ühed saavad suhelda ja teised keelt õppida.
Pane seeme mulda!
Viskan õhku veel mõne teostust vääriva idee: ühine töökoda tööriistade laenutuse ja tööõppe võimalusega, sotsiaalsete jagamisplatvormide laialdasem kasutamine ja toidu veel kiirem toimetamine sealt, kus seda üle jääb, sinna, kus seda vaja läheb.
Hirmud ja muud rämpsdogmad võiks kompostida. Looduses toimib kompost viljakust loova kasvukeskkonnana. Seega hakkavad mittevajaliku kompostimise tagajärjel kasvama kenad tõhusalt toimivate lahenduste idud.
Sedalaadi kasvulava on ka SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Heateo SA loodud nupukate lahenduste konkurss (vt lahendus.kysk.ee). Kui sul on tunne, et tead lahendust, mis võib kasvada suureks puuks, siis uuri asja ja võta osa! Mis neid aardeid ikka kapis hoida.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes.