MIS ON PILDIL VALESTI? | Merike Sisask: ennetamise „imeravi“ saab noorte vaimset tasakaalu parandada mitte veidi, vaid mitu korda
Häirekellad noorte tervise pärast helisevad ja (l)ootus on suunatud arstiabile. Ent lahendus ei peitu seal, kirjutab Tallinna ülikooli sotsiaaltervishoiu professor, Eesti inimarengu 2023. aasta aruande peatoimetaja Merike Sisask NULA arvamuslugude sarjas Eesti Päevalehes.
Värskes Eesti inimarengu aruandes „Vaimne tervis ja heaolu“ esitatud noorte vaimse tervise statistika ei rõõmusta.
2022. aastal oli koolinoorte tervisekäitumise uuringu andmete põhjal 11–15-aastaste hulgas viimase kuue kuu jooksul tundnud kurbust ja masendust sagedamini kui kord nädalas 40% tüdrukuid ja 19% poisse. Kaksteist aastat tagasi oli sama näitaja tüdrukutel 25% ja poistel 11%.
Eesti noored on võrdluses lähiriikidega (Läti, Leedu, Soome, Rootsi) tunduvalt kehvemas seisus. Noorte vaimsele tervisele andis lisahoobi koroonapandeemiast põhjustatud kriis ja selle kaugmõju ei ole meile veel teada.
Inimarengu aruande põhisõnumid rõhutavad, et vaimse tervisega tuleb tegeleda ammu enne häirete ja probleemide avaldumist. Lahendused ei peitu ainult tervishoiuvaldkonnas – abi kättesaadavuses ja häirete tõhusas ravis. Suur kui mitte valdav osa vaimse tervise mõjuteguritest asub väljaspool tervishoiuvaldkonda.
Vaimset tervist mõjutavad kõige kaalukamalt eluviisiga seotud tegurid. Inimene ise saabki just neid kõige vahetumalt kujundada.
Noorte vaimset tervist toetavad tervislik toitumine koos piisava kehalise aktiivsuse ja unega.
Halvemad vaimse tervise näitajad on seotud uimastite tarvitamisega (sigaretid, alkohol, kanep). Igapäevased tervislikumad eluviisivalikud võivad noorte vaimset heaolu parandada mitte natuke, vaid lausa mitu korda.
Eluviis pole pelgalt individuaalne käitumisvalik, vaid sõltub teadlikkusest ja võimalustest, mille loob igapäevane elukeskkond.
Noorte puhul on esmatähtis stabiilne ja turvaline keskkond kodus ja perekonnas laiemalt, ka põlvkondade üleselt. Perekond peaks olema see esmane turvaline koht, kus eeskuju toel eluoskusi õppida ja katsetada ning kus on lubatud ilma hukkamõistu kartmata eksida ja seejärel tehtud vigu parandada.
Ööpäevas on endiselt 24 tundi
Füüsiline keskkond võib tervislikke käitumisvalikuid noorte jaoks lihtsamaks või keerukamaks muuta, pöörates küsimuse valikutest küsimuseks võimalustest. Kas ja mida on noorel inimesel oma igapäevases elukeskkonnas võimalik ette võtta? Füüsilise keskkonna mõju vaimsele heaolule on Eestis seni vähe uuritud.
Kuidas võimaldavad linnastunud ühiskonna ruumiplaneerimisvalikud sotsiaalset kaasatust ja kogukonnatunnet? Näiteks võimalus kogeda vahetut kontakti loodusega (rohealad, sinialad) mõjutab märkimisväärselt stressitaset ja seeläbi vaimset heaolu. Noortel on vaja avalikus ruumis oma turvalist kohta, võimalust olla nii koos kui ka omaette, võimalust liikuda endale oluliste paikade vahel (kodust kooli ja huviringi) iseseisvalt, ilma vanemate transporditeenuseta.
Noorte igapäevaelu on digitehnoloogiaga tihedalt läbi põimunud. See on normaalne. Siiski peab digitehnoloogiat noorte igapäevaellu integreerides arvestama, et ööpäevas on ka digiajastul 24 tundi ning sellesse peab peale digitegevuste mahtuma piisav aeg magamiseks, liikumiseks, söömiseks ja muudeks tegevusteks.
Digivahendid ei tähenda noorte jaoks ainult riske, nagu pahatihti liialdades arvatakse. Mõistlik kasutus avab uudseid võimalusi vaimset heaolu luua – suheldes endale oluliste inimestega, õppides midagi uut, mängides koos kaaslastega strateegiamänge, olles aktiivne kodanikuna.
Noorte haavatavus digimaailma riskidele sõltub nende pädevustest: nii otsesest digipädevusest kui ka üldisest psühho-emotsionaalsest pädevusest, sealhulgas emotsioonide juhtimise ja ajakasutuse oskusest.
Konarlik tee haljale oksale
Haridus on täiskasvanute puhul kõige olulisem ebavõrdsust seletav sotsiaal-demograafiline tegur – kõrgema haridustasemega inimeste vaimne heaolu on parem hilise eani välja. Hariduse ja haritusega kaasneb suurem teadlikkus tervisekäitumisest, laiem suhtevõrgustik, paremad võimalused tööturul ja selgem arusaam elukestva õppe vajalikkusest.
Hariduse omandamise protsess on vaimse heaolu seisukohalt noortele paras katsumus. Inimarengu aruandes näeme vanuserühmade võrdluses, et Eesti eel- ja algkooliealiste laste vaimne tervis on küllaltki hea, vähemalt nende vanemate hinnangul. Vaimne heaolu kahaneb vanuse kasvades, olles madalseisus põhikooli viimastes klassides ehk kolmandas kooliastmes, kus koolisüsteemi nõudmised on suured ning tasakaal nõudmiste ja ressursside (sealhulgas ajaressursi) vahel suurel määral rikutud.
Põhikooli laste „tööpäevad“ on pikad, sageli pikemad kui nende vanematel. Kiusamist esineb samuti kõige rohkem just põhikooliajal.
Gümnaasiumis vaimse tervise näitajad pisut paranevad, uus raskem periood saabub ülikooliõpinguteajal. Valikute rohkus ja edukultus nõuab head kohanemisvõimet ning samal ajal oskust ja julgust omaenda võimete realiseerimiseks seatud sihte säilitada.
Heaolutunne koolis saab samuti alguse lähedastest ja kodus noore autonoomsust arvestavatest suhetest, mida täiendab õpetajate hooliv tähelepanu ja kaasõpilaste ühtehoidmine. Tunnetatud heaolu toetab koolis akadeemilist hakkamasaamist märkimisväärselt.
Lisaks on huvihariduses osalemine noortele võimalus heaolu kogeda, nii mõnelegi võib see olla lausa ainuke võimalus end eduka ja väärtuslikuna tunda. Meeldivaid emotsioone pakkuvas ja tähendusrikkas huvihariduses osalemine on üks parim valdkondade ülene vaimse tervise edendamise viis üldse.
Ennetus ees, ravi järel
Üleskutse suunata noorte vaimse tervise ja heaolu toetamiseks fookus rohkem ennetusse igas nende eluvaldkonnas ei tähenda vaimse tervise probleemidega hädas olevate laste ja nende vanemate murede ignoreerimist. On võimatu ette kujutada polariseerunud olukorda, kus peame valima ainult ravi või ainult ennetuse vahel.
Aga kui soovime vaimset tervist hoida ning probleeme ennetada, siis peavad ühiskonnas nii rahalised vahendid kui ka ühiskondlikud sõnumid olema senisest rohkem suunatud valdkondade ülesele ennetustööle kogukondades, kus noor inimene iga päev viibib.
Kui keskendume noorte vaimse tervise häiretele, on fookus paratamatult ravil ja (l)ootus suunatud arstiabile. Noorte vaimse tervise ja heaolu toetamiseks tuleb fookus suunata ennetusse nende igapäevases elukeskkonnas.
2022. aastal oli koolinoorte tervisekäitumise uuringu andmete põhjal 11–15-aastaste hulgas viimase kuue kuu jooksul tundnud kurbust ja masendust sagedamini kui kord nädalas 40% tüdrukuid ja 19% poisse. Kaksteist aastat tagasi oli sama näitaja tüdrukutel 25% ja poistel 11%.
Eesti noored on võrdluses lähiriikidega (Läti, Leedu, Soome, Rootsi) tunduvalt kehvemas seisus. Noorte vaimsele tervisele andis lisahoobi koroonapandeemiast põhjustatud kriis ja selle kaugmõju ei ole meile veel teada.
Inimarengu aruande põhisõnumid rõhutavad, et vaimse tervisega tuleb tegeleda ammu enne häirete ja probleemide avaldumist. Lahendused ei peitu ainult tervishoiuvaldkonnas – abi kättesaadavuses ja häirete tõhusas ravis. Suur kui mitte valdav osa vaimse tervise mõjuteguritest asub väljaspool tervishoiuvaldkonda.
Vaimset tervist mõjutavad kõige kaalukamalt eluviisiga seotud tegurid. Inimene ise saabki just neid kõige vahetumalt kujundada.
Noorte vaimset tervist toetavad tervislik toitumine koos piisava kehalise aktiivsuse ja unega.
Halvemad vaimse tervise näitajad on seotud uimastite tarvitamisega (sigaretid, alkohol, kanep). Igapäevased tervislikumad eluviisivalikud võivad noorte vaimset heaolu parandada mitte natuke, vaid lausa mitu korda.
Eluviis pole pelgalt individuaalne käitumisvalik, vaid sõltub teadlikkusest ja võimalustest, mille loob igapäevane elukeskkond.
Noorte puhul on esmatähtis stabiilne ja turvaline keskkond kodus ja perekonnas laiemalt, ka põlvkondade üleselt. Perekond peaks olema see esmane turvaline koht, kus eeskuju toel eluoskusi õppida ja katsetada ning kus on lubatud ilma hukkamõistu kartmata eksida ja seejärel tehtud vigu parandada.
Ööpäevas on endiselt 24 tundi
Füüsiline keskkond võib tervislikke käitumisvalikuid noorte jaoks lihtsamaks või keerukamaks muuta, pöörates küsimuse valikutest küsimuseks võimalustest. Kas ja mida on noorel inimesel oma igapäevases elukeskkonnas võimalik ette võtta? Füüsilise keskkonna mõju vaimsele heaolule on Eestis seni vähe uuritud.
Kuidas võimaldavad linnastunud ühiskonna ruumiplaneerimisvalikud sotsiaalset kaasatust ja kogukonnatunnet? Näiteks võimalus kogeda vahetut kontakti loodusega (rohealad, sinialad) mõjutab märkimisväärselt stressitaset ja seeläbi vaimset heaolu. Noortel on vaja avalikus ruumis oma turvalist kohta, võimalust olla nii koos kui ka omaette, võimalust liikuda endale oluliste paikade vahel (kodust kooli ja huviringi) iseseisvalt, ilma vanemate transporditeenuseta.
Noorte igapäevaelu on digitehnoloogiaga tihedalt läbi põimunud. See on normaalne. Siiski peab digitehnoloogiat noorte igapäevaellu integreerides arvestama, et ööpäevas on ka digiajastul 24 tundi ning sellesse peab peale digitegevuste mahtuma piisav aeg magamiseks, liikumiseks, söömiseks ja muudeks tegevusteks.
Digivahendid ei tähenda noorte jaoks ainult riske, nagu pahatihti liialdades arvatakse. Mõistlik kasutus avab uudseid võimalusi vaimset heaolu luua – suheldes endale oluliste inimestega, õppides midagi uut, mängides koos kaaslastega strateegiamänge, olles aktiivne kodanikuna.
Noorte haavatavus digimaailma riskidele sõltub nende pädevustest: nii otsesest digipädevusest kui ka üldisest psühho-emotsionaalsest pädevusest, sealhulgas emotsioonide juhtimise ja ajakasutuse oskusest.
Konarlik tee haljale oksale
Haridus on täiskasvanute puhul kõige olulisem ebavõrdsust seletav sotsiaal-demograafiline tegur – kõrgema haridustasemega inimeste vaimne heaolu on parem hilise eani välja. Hariduse ja haritusega kaasneb suurem teadlikkus tervisekäitumisest, laiem suhtevõrgustik, paremad võimalused tööturul ja selgem arusaam elukestva õppe vajalikkusest.
Hariduse omandamise protsess on vaimse heaolu seisukohalt noortele paras katsumus. Inimarengu aruandes näeme vanuserühmade võrdluses, et Eesti eel- ja algkooliealiste laste vaimne tervis on küllaltki hea, vähemalt nende vanemate hinnangul. Vaimne heaolu kahaneb vanuse kasvades, olles madalseisus põhikooli viimastes klassides ehk kolmandas kooliastmes, kus koolisüsteemi nõudmised on suured ning tasakaal nõudmiste ja ressursside (sealhulgas ajaressursi) vahel suurel määral rikutud.
Põhikooli laste „tööpäevad“ on pikad, sageli pikemad kui nende vanematel. Kiusamist esineb samuti kõige rohkem just põhikooliajal.
Gümnaasiumis vaimse tervise näitajad pisut paranevad, uus raskem periood saabub ülikooliõpinguteajal. Valikute rohkus ja edukultus nõuab head kohanemisvõimet ning samal ajal oskust ja julgust omaenda võimete realiseerimiseks seatud sihte säilitada.
Heaolutunne koolis saab samuti alguse lähedastest ja kodus noore autonoomsust arvestavatest suhetest, mida täiendab õpetajate hooliv tähelepanu ja kaasõpilaste ühtehoidmine. Tunnetatud heaolu toetab koolis akadeemilist hakkamasaamist märkimisväärselt.
Lisaks on huvihariduses osalemine noortele võimalus heaolu kogeda, nii mõnelegi võib see olla lausa ainuke võimalus end eduka ja väärtuslikuna tunda. Meeldivaid emotsioone pakkuvas ja tähendusrikkas huvihariduses osalemine on üks parim valdkondade ülene vaimse tervise edendamise viis üldse.
Ennetus ees, ravi järel
Üleskutse suunata noorte vaimse tervise ja heaolu toetamiseks fookus rohkem ennetusse igas nende eluvaldkonnas ei tähenda vaimse tervise probleemidega hädas olevate laste ja nende vanemate murede ignoreerimist. On võimatu ette kujutada polariseerunud olukorda, kus peame valima ainult ravi või ainult ennetuse vahel.
Aga kui soovime vaimset tervist hoida ning probleeme ennetada, siis peavad ühiskonnas nii rahalised vahendid kui ka ühiskondlikud sõnumid olema senisest rohkem suunatud valdkondade ülesele ennetustööle kogukondades, kus noor inimene iga päev viibib.
Kui keskendume noorte vaimse tervise häiretele, on fookus paratamatult ravil ja (l)ootus suunatud arstiabile. Noorte vaimse tervise ja heaolu toetamiseks tuleb fookus suunata ennetusse nende igapäevases elukeskkonnas.